Ennemuistsel ajal tunti sellist ametit nagu rändnäitleja. Seda te vist päriselt pole, aga meheks mitmes paigas võib teid pidada küll.

Vahel, jah, tundun endale ka sellisena, rahvas peab justkui Pärnu meheks, aga sinna sain esimest korda alles siis, kui hakkasime kooli lõpetama. Sündinud olen Rapla kandis, aga elanud tõesti mitmel pool, Tartuski näiteks. Seal õppisin ülikoolis.

Mida õppisite?

Ajakirjandust. Oma kaks pikka aastat, täpsemalt poolteist, viimane pool aastat lõin lulli.

Miks ajakirjanduse valisite, oli ju veel Vene aeg? Küllap teadsite, et hakkate tulevikus ajalehele Tee Kommunismile karjatalitajaist nupukesi treima.

Oli nii palju naiivsust, et ajakirjandus seostus pigem kirjandusega, ja tugevaid isiksusi oli ikka siis ka juba: Olev Anton, Valdo Pant, õppejõududest Peegel, Lauristin muidugi.

Siis mõtlesite ümber ja tahtsite teatrikooli?

Eks ma olin seda lavaka värki varem ka mõelnud, aga ei julgenud... Kartsin, et see ikka päris minu stiihia ei ole, aga saatus mängis kätte, õpingud läksid sõlme, teatrivaimustus kasvas. Tartus mässasid siis ju Tooming ja Hermaküla, kuigi nendega koos ma midagi ei teinud. Meil oli oma üliõpilasteater. Andrus Allkivee, Rein Tootma ja kes kõik veel, aga tolleaegset Vanemuist vaadates lõi see küll põlvili, siis tõstis püsti ja andis tuge.