Kuid miks mitte jutustada lugusid ka täiskasvanuile? Seda enam, et üldjuhul on tegemist müütide või folkloorsete lugudega eri rahvaste elust ja kommetest. Jutuvestjaist on saanud n-ö oma ala meistrid, kes lugemise kaudu on suutelised kuulajaid ka mõjutama, kutsuma reisile võõrale maale või jutustades poolmüütilistest seikadest mingil tundmatul maal, mis ammugi on kadunud ajaloo hämarusse.

„Mulle meeldivad lood, mida keegi on mulle rääkinud,“ tunnistas Erki. Tema jutuvestja tegutsemisaeg on olnud küll vaid kolm aastat, kuid kolm aastat on ta õppinud ka Rootsis, kus viibis koos Eestiski tuntud jutuvestja Piret Pääriga (oli ka külaliseks Kadrina kirjandusklubis). Rahvapillidel lugusid mänginud Polina rääkis, et tema isapoolsed sugulased olid vanausulised, ema juured aga on Uuralite kandist. Hiljaaegu tuli Polina reisilt Indiasse, kus viibis juba teist korda.

Lugude vahele põimis Erki ka selgitusi, mida jutuvestmine endas kannab.

„Igal on oma lugu, see lugu ei seisa eraldi inimesest. Inimese elu on selline, et me teeme kõik looks. Meid huvitab: mis juhtus? Lugude „tüüpe“ on palju: haldjalood, kohapärimuslood, muinasjutulised, müüdid, legendid, vanapaganad, ka kuulujutud. Erkile meeldivad kirjanik Juhan Jaigi (1899-1948) lood, milles on palju müstikat ja seiklusi.

Polina esitas oma lugusid pillidel, mis siinkandis kas vähe tuntud või lausa tundmatud. Esimene lugu kõlas bambusfl öödil, siis sarvepillil, pikkvilel. Ilusa heliga Aafrika keelpill on kalimba, nagu lausus Polina, olevat see „väga teraapiline“ pill. Aulus on pill, millega avati I olümpiamängud. Polina esitas neid korraga, kaks pilli suus. Ja kogu selle pillide esitluse lõpetas prantsuse torupill, mis on meie omast jõulisema tooniga.