Austatud põllumehed,

Põllumajandusest räägime pahatihti võtmes, et kes keda toidab või kes keda toetab. Selle varju kipub jääma tõsiasi, et vähemasti sajandi-poolteise vältel on põllumajandus toiminud suuremate ühiskondlike muutuste signaallambina.

Kõlab paradoksina, sest põllumeest kujutatakse nii elus kui ka kirjanduses sageli alalhoidliku inimtüübina, konservatiivina, kes viimasena muutustega kaasa läheb. Ent vaadeldes põllumajandust kui tegevusala majandusarengu ajaloolisel skaalal näeme, et just põllumajanduses on esimesena ja edukalt üle elatud mitmesugused teadmiste ja tehnoloogia saavutustega kaasnenud revolutsioonid.

Alustagem majanduse tähtsaimast komponendist - inimesest. Möödunud sajandi alguses, pärast esimest linnastumislainet, oli Eesti põllumajanduses hõivatud valdav osa rahvastikust, koos töötavate lastega ehk kuni 800 000 inimest. Nelja inimpõlvega on hõivatute hulk kahanenud umbes 40 korda ja nüüdse vabaduse perioodi jooksul seitse-kaheksa korda.

Iga uus laiatarbetehnoloogia, olgu selleks sisepõlemismootor, elekter või arvuti, on viinud põllumajandusest küll töökohti, kuid kasvatanud samal ajal toodangut. Kui kuskil, siis just põllumajanduses on majandusharudest enim suudetud juba kasutusse võtta geneetika ja biotehnoloogia saavutusi.

Tahan rõhutada, et needsamad vääramatud protsessid on mõnevõrra hiljem tulnud läbi elada ka tööstuses ja teeninduses. Ränk töökohtade kadumine seisab mõnel elualal alles ees. Ja neis majandusharudes on kasulik õppida sellest, kuidas põllumajanduses on muutustega toime tuldud.

Põllumajandus on olnud teenäitaja ning pole mõjuvat põhjust, miks see ei võiks nii ka edaspidi olla. Ma pean silmas infotehnoloogiat, mis võimaldab nii-öelda tarka turgu, sellist, kus müüja ja ostja viiakse kokku võimalikult vähekulukal viisil. Seega võiks just infotehnoloogia rakendamine oma kvaliteetse toodangu täpsemal ja nutikamal turustamisel, vahendajate pika, kalli ja keerulise ahela optimeerimisel olla põllumajanduses järgmise suure muutuse sisu.

Näiteks tegutsevad meil juba mitmed internetifirmad, kelle abil saab otse põllumeestelt või talunikelt Eesti enda värsket talukaupa linna tellida. Sest tõepoolest, eriti toidutootmise puhul, asuvad turud pigem seal, kus rohkem sööjaid, mitte seal, kus viljakam muld. Seega füüsiliselt on need ikka linnades.

Aga siin pole meil põhjust rääkida ainult tehnoloogiast. Vaid ka sellest, et tarbijad - linnades elavad inimesed - teaksid ja tunneksid Eesti toidu head kvaliteeti ning eelistaksid just seda.

Lugupeetavad kuulajad,

Ma tean, te olete täna rääkinud pikalt ka Euroopa Liidu ühtsest põllumajanduspoliitikast ja otsetoetusest. Seni moonutavad need meie põllumeestele ühtset turgu ja määrivad väljendit "vaba konkurents". Loodan, et Eesti valitsus, aga ka meie saadikud Euroopa Parlamendis ilmutavad tarvilikku järjekindlust, et konkurents põllumajanduses muutuks Euroopa Liidus ka Eestile ja veel mitmele riigile vabaks ning turg oleks meile kõigile tõepoolest ühtne. Brüssel pisaraid ei usu, aga seadust peab uskuma. Ja kui siin tekib tõrge, tuleb Eestil Euroopa Liidu siseturu põhimõtete, vaba konkurentsi ja oma põllumeeste kaitseks kohtusse minna.

Mida ma tahan öelda? Peaaegu 60 aastat on vanade liikmesriikide põllumehed traktorite ja kombainide protestide meistrid. Meie võime targemalt toimetada. Euroopa Liidu ühisel turul maksavad kütus, kombainid ja traktorid enamvähem ühepalju. Põllumajandustoetused aga erinevad kolm korda ja rohkemgi. Võimalik, et Balti riigid peaksid ühiselt hakkama seda asja ajama Euroopa Kohtus, kus tulemus ei sõltu poliitikast ja poliitikutest, kes ei taha senistest toetustest loobuda.

Nüüd aga soovin kõigile aasta põllumehe nominentidele ning kõigile neile, kes tulevad teie laia selja taga, julgust ja tahet olla edukad ning endiselt avatud muutustele. Kui teie teete ees, siis küllap teised järele teevad. Nagu alati.