Alates 2000. aastast on hinnad kahekordistunud. Hoolimata viimasel kümnendil maailma majandust räsinud kriisidest, on toiduainete hinnad kasvu jätkanud ning piiri ei paista tulevat. Üha suurem osa sissetulekutest kulub maailmas toidu peale ning vaesusest välja rabelemisele.

Selle laiema trendi taga on maailma rahvastiku ja üldise elatustaseme kasv, aga ka pakkumise poolsed piirangud, nt külvipinna tagasihoidlik kasv ning kliimamuutused. Väga suur mõju on Aasia riikide majanduste rikkuse kasvul ja toitumisharjumuste muutumisel, mis toetab näiteks liha ja söödahindade tõusu. Lisaks avaldavad hinnasurvet kerkivad energia- ja kemikaalide hinnad.

Eesti põllumajandus on hoolimata ebavõrdsest konkurentsiolukorrast vana Euroopaga – madalamad toetused, väiksem ajalooline kapitalipagas, piiratud laenutagatiste hulk – jäänud püsima. Ja mitte ainult püsima, vaid edukad ettevõtjad on märkimisväärselt laiendanud haaret ning toodangu eksporti. Eks järgitud on Pearu ja Andrese visadust ning võitlushimu, püüdlemaks paremat ja hoidmaks elu maal.

Ka finantssektori poolelt näeme põllumajandustootjate huvi ja võimaluste kasvu investeerida uude tehnoloogiasse ja tootmisvõimsustesse. Paljuski on see ellujäämise küsimus üleilmastuvas maailmas. Märkimisväärne on, et investeeringute maht põllu- ja metsamajanduses kokku praegu ületab kriisieelset taset. Kui enne 2008. aasta kriisi läks palju auru investeeringute mõttes ehitustesse ja nende restruktureerimisse, siis nüüd on kosunud eelkõige panustamine masinatesse ning seadmetesse ja transpordivahenditesse.

Suur osa kasvust on tulnud ka osapoolte tihedamast läbikäimisest ja laienemisest. Sarnaselt Euroopa partneritega tehakse Eestis üha rohkem omavahel koostööd, et ühiselt esindada Eesti tootjaid ning tootegruppe. Heaks eeskujuks on Prantsuse veini- või juustutootjad. Kvaliteedile ja ühtsetele standarditele rõhumine lubab põllumehel küsida kõrgemat hinda. Ühiselt majandades on võimalik hoida kokku ka kuludes.

On selge, et pelgalt mahuäris konkureerimiseks, näiteks Ameerika mastaapi tootjatega, on Eesti tootjate võimalused piiratud. Seega loeb oskus toodangut väärindada, brändida ja turustada. Kuigi eksport on kahtlemata oluline, ei ole tootjate sõnul veel ammendunud ka võimalused koduturgu arendada.

Hea näide on kasvav veisekasvatus, mahepõllumajandus, kodumaised mahlad jne. Mida kõrgem on elatustase ja teadlikkus, seda rohkem eelistatakse kodumaiseid brände. Ka teadlik turist otsib just kohalikku, värsket ja kvaliteetset toitu. Nii nagu Hispaania rannikul ootab turisti taldrikul mereandidest valmistatud paella de mare, võiks Eesti restoranide menüüs leiduda kohalikust toorainest valmistatud tapas.

Ka põllumajanduses toob edu piisav annus ambitsiooni, uudishimu ja pealehakkamist. Praegune finantskeskkond kahtlemata soosib investeerimist, intressid jäävad madalaks pikemaks ajaks. Samal ajal on finantssektoril omad piirangud ja laenuandmine mõnevõrra keerukam kui buumi ajal, mis tähendab, et üha rohkem mängib rolli kvaliteetse ja põhjalikult läbi mõeldud äriidee ning laienemisplaanide olemasolu. Kindlasti on pankadel soov leida headele projektidele rahastust, sest ühine huvi on kasvada.