Tervisetooteid valmistavas Raismiku mahetalus Järvamaal jäi lume alla 15 hektarit õlilina, millest oleks talu peremehe Jüri Rõõmussaare hinnangul tulnud ca 45 tonni seemet.

“See oli kogu mu lina,” kahetseb Rõõmussaar. “Algul oli põld liiga pehme, ei saanud masinatega peale minna, nüüd pani lumi viimase põntsu. Taimed on lamandunud, põld läheb sissekündmisele.”

Kahju hindab peremees 50 000 eurole.

Kas üldse koristada?

Selles, kas maha jäänud saaki pärast lume sulamist enam korjama minna tasub, on põllumehed eri meelt.

Läänemaal jäi Kirbla OÜ-l lume alla 40 hektari ringis kaera ja suvinisu. “Kevadel oli maa märg ja neile põldudele külvama saime väga hilja,” selgitab ettevõtte juht Toomas Laos. “Sellepärast jäi ka viljade valmimine hiljaks ning koristada seda veel ei saanud.”

Laos pole veel maha matnud lootust lume alla jäänud nisu ja kaer kätte saada. “Kui lumi läheb ära, võib-olla proovime veel koristada. Suurem osa on püsti.”

Ta lisab, et see, et vili pole veel valmis, on praeguses olukorras võib-olla pigem hea: valmis terad võivad peas kasvama minna ja kasutamiskõlbmatuks muutuda, poolvalmis terade puhul on seda ohtu vähem.

“Kui põllule pääseme, koristame selle poolvalmis tera ära, kuivatame ja teeme jahuks, lihaveistele,” valgustab Kirbla OÜ juht plaane.

Tallinna lähedal Jõelähtme vallas majandav Andres Oopkaup tunnistab, et tal jäi tänavu maha protsent vilja- ja rapsisaagist, mis on kokku ligi
5 ha ehk 10 tonni jagu. See jätab saamata 1000 eurot hektari kohta. “Enne ei pääsenud põllule, nüüd vajutas lumi koristamata rapsi maha ja see hakkab hallitama,” selgitab Oopkaup. “Kevadel on raske seda massi põllult eemaldada. Vars jääb püsti ega mädane. Ma ei teagi veel, mida teha, et saaks põldu kevadel harida.”

Põllule jäänud teravilja on isegi sisse küntud, sest selle kvaliteet ei vasta enam toidu- ega söödavilja nõuetele. Oktoobri Maamajanduses kirjutas aga EMVI teadur Heino Lõiveke, et arukalt ja ettevaatlikult käitudes saab hävimisohus viljapõllult veel täiesti keskmise kvaliteediga ja söötmiseks kõlbliku loomasööda.

“Arvamus, et kui inimesele ei sobi, siis loomadele käib küll, on rumalus ja teadmatus,” vaidleb sellele vihaselt vastu söötmisprofessor Olav Kärt. “Head lüpsilehma toidame kuni seitse korda üle elatustaseme, seega on kõik lehma organid seitse korda enam pinge ja koormuse all kui inimesel.”

Kärt lisab, et sellist vilja ei maksa söödaks varudagi: “Saksamaal aetakse maisisilo biogaasijaamadesse, võib-olla meil tuleb sinna pigem ajada selline vili!”

EMVI teaduri Peeter Viili sõnul on lumi põllule jäänud rapsi vastu maad surunud. Tema soovitus on jätta see rahumeeli talveks maha. Enamik suvirapsi seemnetest kaotab talvega elujõu ja hukkub, tärkavad taimed saab aga tavalise umbrohutõrjega hävitada. “Kuna osa seemet on juba varisenud ja põldude kandvus halb, on majanduslikult mõttetu seda koristama minna,” arvab Viil.

Maisikasvatajail on lootust

Seda esimest külma, mis maisi magusaks ja tärkliserikkaks teeb, ootasid pikisilmi maisikasvatajad. Seekord tuli aga öökülm oodatust tugevam ja koos lumega, mis pani töö mitmeks päevaks seisma ning üle Eesti on väga palju maisi veel koristamata. Nii on see töö pooleli osal Järvamaa, Viljandimaa, Jõgevamaa ja isegi Lõuna-Eesti põllumeestest.

Jõgevamaa ettevõttel Sadala Agro jäi eelmise nädala lõpul lume alla sadakond hektarit maisi 243st. Taas pääseti põllule pühapäeval, kui päevane päike lume maisi lehtedelt ära sulatas. Esmaspäeval oli võtta veel 70 hektarit, kõik peaks saama koristatud nädala lõpuks.

“Ootasime esimest külma, mis toob suhkrud välja. Siis, kui esimene külm maisist üle on käinud, ongi hea seda koristada,” selgitab ettevõtte juht Ahti Kalde. “Kahjuks tuli see külm tänavu koos lumega!”

Kalde loodab, et midagi hullu see lumi maisile ei tee. Õnneks pole Sadala põllud ka nii märjad, et raske silokombain ja sama raske maisikäru sinna ära upuksid.

“Täna just saime koristatud,” oli teisipäeva õhtul rahul ASi Laatre Piim juht Edda Vahtramäe. Maisi oli neil maas 69 ha. “Reedel jäi töö seisma, kolmandik oli veel võtta, esmaspäeva pärastlõunal alustasime uuesti,” räägib Vahtramäe.

Ka tema on kuulnud, et pärast esimest külma on maisi kõige õigem koristada, aga kahe varasema aasta jooksul, mil Laatres mais maas on olnud, pole koristusega veel nii hiljaks jäädud. “Lasen proovid teha ja vaatan, mis numbrid sealt nüüd tulevad,” on Vahtramäe isegi uudishimulik.

Üldiselt peaks mais olema praegu veel sellises arengufaasis, et see väike külm ja lumi pole õnnetus, arvavad asjatundjad. Aga see on vaja nüüd väga ruttu siloks teha, et ülessulavad lehed soojaga roiskuma ei hakkaks.

Peedikombain läks pooleks

Harjumaa köögiviljakasvatusfirma ASi Sagro juht Kalle Reiter tunnistab, et tänavu on olnud rohkem kahju vihmast ja mudast kui lumest ja külmast.

Vesi ei lasknud kartulit ja peeti üles võtta, oktoobris oli raske leida päeva, kui masinad põllule pääsesid. Peedikombain läks mudast välja tõmbamisel koguni pooleks. “Rohkem tuli mulda kui kartulit, 12 hektari jagu kartulit jäigi maha,” kurdab Reiter.

Nädala algul oli Sagrol maas veel 8 ha kapsast. Reiteri sõnul kannatab kapsas 8−10 külmakraadi välja küll: “Kui kõvemat külma ei tule, saame kätte.”

Teadlase Luule Tartlani hinnangul võib olla koristamata 30% kartulist. Koristamata võib jäädagi viiendik kartulipinnast.

Lõuna-Eestis oli sademeid sel sügisel vähem kui suures osas ülejäänud Eestis ning enne esimest lund ja külma jõudis enamik põllumehi oma saagi ära koristada.

“Kartuli sain võetud viimasel minutil,” räägib Ülenurme vallas tegutsev Saare-Anni talu peremees Einar Saar. “Läinud nädala kolmapäeval lõpetasin, neljapäeval sai hoidlasse pandud ja sama päeva õhtul sadas lumi maha. Vaid poole hektari jagu jäi kartulit võtta, sealt, kus põld masinaid ei kandnud.”

Harjumaa Kuusalu valla talupidajale Ants Aamanile tõi aga ootamatu külmalaine kaasa hoopis teist laadi mure – suvine eriotstarbeline diislikütus ei lasknud hommikul uut lääne traktorit käivitada.

8−10 külmakraadi juures tekkis mehel mõte, et lase või kütus paagist välja ja osta Statoilist kallist talvist kütust asemele.

“Uus kallis traktor seisis öö läbi väljas, hommikul lõid kütusenäidikud põlema ja kompuuter oli kirju täis, mis näitasid, et kütusesurve on vale,” kirjeldab Ants Aaman olukorda. “Tuli masin seisma jätta ja oodata, kuni päike kütusepaagi üles soojendab. Tööpäev sai alata alles õhtupoolikul.”