Aeg-ajalt mööda ilma ringi rännates tunnen kibedat kahetsust, et omal ajal vähemalt üht, toda keelte kohta käivat tõdemust tõsiselt ei võtnud. Kui sul mõne külarahva keel enam-vähem suus, on hakkamasaamine hulga kergem.

Kes see süüdi, et niimoodi ei ole? Eks ikka ise, muidugi. Nooruses tundus mingi muu kauge keelega vaeva nägemine, pealegi kusagil unises NSV provintsilinnas, üsna teisejärguline. Huvitavam oli tüdrukuid taga ajada, keelatud muusikat kuulata ja kiruda, et oh, küll alles teeksime, kui saaksime…

Väike vahva taskuväljaanne “Vestlusi inglise ja eesti keeles” aastast 1968, kirjastus Valgus. Eessõnas vihjab koostaja, et raamat võib olla teatud määral kasulik ka vanemate klasside õpilastele, kõrgkooli üliõpilastele ja isikutele, kes kavatsevad välismaale sõita. Iseasi, kui palju kooliõpilasi 1968. aastal Inglismaa vahet sõelus (Ameerikast rääkimata), aga noh, kavatseda ju võis…

Juba esimene vestlus tekitab lugedes kerge peapöörituse. Näib, et piiri taha sattunu on laeva- või lennureisil mingi mõnuaine abil oma ajukurrud sedavõrd siledaks triikinud, et ei tea iseendast ega ümbritsevast ööd ega mütsi ning esitab küsimuse:

Who am I? — Kes ma olen?

Õnneks saab küsija rahustava vastuse: You are Mr. Black. — Te olete Mr. Black. (Aga sellest on vähe.) Whose husband am I? — Kelle abikaasa ma olen? (Kõlab loogiline, kuid väheinformatiivne vastus:) Mrs. Black’s husband. — Mrs. Blacki abikaasa.

Aga see on alles algus.