Paljusid oma asula inimesi tundsin nägupidi vaid tehase autahvlipildi järgi. Matustel mälestati lahkunuid kui tõsiseid tööinimesi.

Nüüd on see aeg möödas. Kuldsete kätega mehed on küll veel au sees, aga pigem siis, kui on vaja lekkiv toru pidama või rikkis auto liikuma saada.

Nendest asjatundjatest, kes toru või autoga parimal viisil hakkama saaksid, on Eestis üha enam puudus. Torumees jõuab su juurde ülehomme või järgmisel nädalal, autolukksepp lubab töö ette võtta alles tuleval kuul.

Järelikult ei tähenda statistikas kajastatav tööpuudus sugugi, et tööst oleks puudus. Tööpuudust selles tähenduses, et valitseb tung vabadele kohtadele, pole enam olemaski. Ometi on Eestis hulk inimesi, kellel peo ja suu vahel enam leivatükkigi pole, ja on hulk töötuid, kes elavad küll kasinalt, aga muretult. Kuidas seda seletada?

Kõrvalt vaadates on töötuid kolme liiki. Ühed harjusid aastakümnete vältel mõnd lihtsat ametit pidama ega suuda (taha) end teises ametis ette kujutada. Või takistab neil uut väljakutset otsimast nn paigatruudus, soovimatus oma kodu(koht) kas või ajutiselt maha jätta.

Teise liiki kuuluvad need, kes küll usinalt otsivad tööd, aga ei osutu enamasti valituks, või kui osutuvadki, siis katseajal
ettevõtja usaldust võita ei suuda.

Kolmas liik on Eesti tuleviku suhtes kõige olulisem. Siia kuuluvad need, kes leiavad, et “selle” palga eest pole mõtet ennast küll vaevata. Et saab ka kuidagi teisiti läbi.

Paljudel juhtudel tõesti pole mõtet – juba sõidukulu sööb teenistusest suure tüki –, ettevõtjad aga väidavad samas, et neil ei tasu rohkem maksta. Põhjus on selge: nad lihtsalt ei püsi sel juhul konkurentsis. Mis, arvestades meie keskmist tööviljakust, ei pruugigi vale olla.

Samas peitub olukorras, kus üks ei taha ja teine ei saa, suur oht Eesti arengule. Hulk inimesi jääb elust kõrvale – algul tööst, siis sõpradest, ühiskonnast. Vaevalt et neid edaspidi valimiskastide juures kohtab, sest neid lihtsalt ei huvita enam riigi saatus.

Küsimus on selles, mis saab siis, kui kõrvalejäänute hulk ületab kriitilise taseme. Kui töölkäimise asemel on tavalisem tööl mitte käia. Mõistuse valik hakkab kalduma ju viimase kasuks, sest – tööta palga eest, palju sa töötad, oma elujärge niiviisi märgatavalt parandada ikka ei suuda.

Siit edasi jääb kaks võimalust: loobuda laenu ja liisinguga saavutatud võltshiilgusest ning vähendada oma tarbimist miinimumini või leida tõesti see südamelähedane teenimisviis, mille eesmärk ja tulemus poleks vaid esmaste eluvajaduste rahuldamine.