Piison Villu jalutas üsna rahumeeli oma tarastikus ja meenutas: "Meil on au koos proua Viljaga loomapargi või esialgse nimega Elistvere looduspargi esmaasukad olla. Tegelikult pidid selleks aga saama Tallinna loomaaia metskitsed, kelle aga hulkuvad koerad maha murdsid. Nii polnudki pargi avapäeval 1997. aasta 27. augustil siia veel ühtegi looma kolinud. Olukorrast päästis mõneti puiduettevõtte Tarmeko tollane direktor Olev Nigul, kes kinkis kaks nahkset kilpkonna. Varsti jõudsid aga loomapargi vaimne isa Kaupo Ilmet ja Tallinna loomaaia direktor Mari Kaal kokkuleppele ning meid saadeti elama Elistveresse. Siin saimegi ristivanematelt nimeks Vilja ja Villu."

"Viisteist aastat on piisoni vaatevinklist piisavalt pikk aeg. Olen soovitanud Villul seitsme-liikmelise karjajuhi ameti maha panna ja veidi rahulikumat elu elada. Aga eks mehed ole ikka üsna edevad, vajavad tähelepanu ja võimugi. Nii soovib Villu veel oma positsioonil jätkata. Mõistust tal ikka jätkub. Küllap on ta meie lapsi ja lapselapsi jälginud ja mõelnud, kellest võiks kunagi uus karjajuht saada. Eks meie pere nooremad püüavad ka ise Villu jõu ja sitkuse proovile panna," rääkis Vilja.

Villu püüab end ka ise sportlikult võimalikult vormis hoida. „Treenin aeg-ajalt lati peale asetatud puupakkudel, kust võimalik sarvi sügada. Need kingiti mulle loomapargi sünnipäeva puhul. Eks pean juba ka Vilja pärast oma mehelikku taset hoidma. Muide, oleme ka piisavalt kavalad. Talitajad panevad meid vahel jooksuajal eraldi aedadesse, et karja juurdekasvu piirata. Kui aiast välja saame, leiame aga koos kaasaga ikka sobiva aja järjekordsete pulmade pidamiseks."

Piisonitel ikka loomamõtted

Villu, Vilja ja teisedki Elistvere piisonid söövad toitu nagu veislased ikka. Nad tunnevad rõõmu, kui külastajad midagi suupärast toovad. Magusroaks peavad näiteks peeti ja ka kartulit. Siiski paluvad nad selle kraami anda loomapargi töötajate kätte, sest peavad oma sõimesid eravalduseks ega salli, kui nendele lähedale tullakse. "Vahel unustame ennast ära ja võime neid ka rünnata, kelle käitumine ei sobi kokku meie elureeglitega. Oleme ju ikkagi loomad ja kõiki inimesed mõtted ei pruugi meile arusaadavad olla," selgitas sarvekandja Villu.

"Ega meil kõik inimesed ka meelde jää. Oma talitaja Villemi tunneme aga näiteks ka pimedas ära, teda me usaldame. Ta oskab juba üsna hästi ka piisonite keeltki."

Karoliina igatseb mõmmibeebit

Karu Karoliina toodi Elistvere loomaparki pisikese mõmmibeebina. Nüüdseks on temast saanud juba parajalt õitsvas keskeas karupreili. "Nagu daam ikka olen vahel ka tujukas. Nii ei meeldi mulle kui mind välguga pildistatakse. Olen ju loomapargis omamoodi staar ja ega sellises positsioonis persooni ei sobi igal ajal pildistama hakata. Keelata ma seda just ka ei saa. Pealegi tuleb avaliku elu tegelase rolliga arvestada." Mesikäpp Karoliina on karulikult kõigesööja ja loomulikult magusasõber. Temagi palub aga külastajate toodud suupisted loomapargi töötajate kätte jätta. Tegelikult kehtib sama reegel kõigi siinsete asukate kohta.

Nimi Karoliina meeldib karule väga. "Reageerin kohe, kui talitaja Ivi mind nii kutsub," ütleb ta. Kui tuju hea teeb Karoliina ka karutempe, näiteks pillub kaigast ja kive, mis vahel ka aiast välja lendavad. Ehmatuse korral ronib aga mõnikord puu otsa.

Oma häält kuulda soovijatele ütles Karoliina nii. "Ega ma asja eest teist taga ei mõmise. Vahel oma sisemist jorinat aga siiski ajan. Näiteks enne seda, kui hakkan talvel magama minema. Viimastel talvedel olen õnneks üsna korralikult magada saanud. Eks ma ikka oma traditsioonilisel uneajal rahu tahan."

Avameelsemaks muutudes tunnistab Karoliina, et ega ta ei soovi eluks ajaks preiliks jääda. "Tahaksin olla karuema ja oma mõmmibeebit kasvatada. Küll peigmehi minu jaoks leiduks. Paraku pole loomapargis meile kurameerimiseks ja pere loomiseks ruumi. Aga lootust ma kindlasti ei kaotada ja püüan endiselt kaunis ja virk olla," lausus ta.

Piisonid Villu ja Vilja ning karu Karoliina tänasid Elistvere loomapargi kõigi karvaste ja suleliste nimel pargi endisi ja praegusi töötajaid, toetajaid, abistajad ning mõistagi külastajaid. "Soovime, et teekond sellesse Eestimaa kaunisse paika ikka ja jälle ette võetakse. Siin on alati midagi uut vaadata ja avastada," teatasid nad.