Kultuuriminister Rein Lang tembutab taas. “Paraku on Eestis muuseume, mis jäävad inimestele ebaatraktiivseks, sest kui kaua sa ikka ühte ja sama loomatopist eri piirkondades vaatamas käid,” teatas ta 14. mail Riigikogu kõnetoolist. Langi hoog jätkus. “Tagajärg on see, et mõni muuseum on inimtühi, nad on eelarveraskustes ja vaatavad äraootavalt kultuuriministeeriumi poole, et ministeerium kuskilt rahapaja leiaks.” Külastaja, kes astub sisse Paide südalinnas asuvasse Järvamaa Muuseumi, leiab end esimese asjana vastamisi vitriini paigutatud ... loomatopistega. Kas ministril on tõepoolest õigus? “Lapsed, kes meile tulevad, on kangesti huvitatud meie karutopisest, nad küsivad alati seda näha ja soovivad tulla seda uuesti vaatama,” muigab muuseumi direktori kohusetäitja Valev Väljaots. Seega täidab topis maakonnamuuseumis just seda eesmärki, mida Tallinna ministeeriumis nii tähtsaks peetakse: ta meelitab külastajaid ligi, pakub neile põnevust ja elevust. Mida siis õigeks pidada? Või on maakonnamuuseume topistekogujateks tembeldades õnnestunud minister Langil taas kord alluvaid solvata ning ühtlasi esitleda oma asjatundmatust.