Audit viidi läbi komisjonis ja seitsmes liikmesriigis (Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Poola, Portugal ja Ühendkuningriik), mis valiti välja nende kalalaevastike suuruse ja Euroopa Kalandusfondist kalalaevastike kohandamiseks saadavate vahendite alusel.

Auditis keskenduti küsimusele, kas laevastiku püügivõimsuse vähendamise raamistik on selge ning kas erimeetmed on hoolikalt määratletud ning rakendatud. Auditist selgus, et kalalaevastike liigne püügivõimsus on endiselt üks peamisi põhjusi, miks ühine kalanduspoliitika ei suuda tagada kalapüügi jätkusuutlikkust.

Kontrollikoda leidis raamistikus olulisi puudusi, näiteks ei ole tasakaalustamise meetme raamistik ning selle rakendamine rahuldavad ning püügivõimsuse senised määratlused ei kajasta enam piisavalt hästi kalalaevade püügivõimet. Samuti ei piira ülemmäärad kalalaevastike tegelikku püügivõimsust ning liikmesriigid ei ole täitnud kohustust kehtestada meetmed püügivõimsuse kohandamiseks püügivõimalustega.

Kontrollkoja hinnangul peaks komisjon paremini määratlema püügivõimsuse ja liigse püügivõimsuse ning kaaluma asjakohasemaid tõhusaid meetmeid, et soodustada püügivõimsuse ja püügivõimaluste omavahelist tasakaalustamist; kehtestama kalalaevastike püügivõimsuse tõhusad piirmäärad; selgitama, kas püügiõiguste üleandmise kavad mängivad liigse püügivõimsuse vähendamisel rolli ja tagama, et kõiki kalalaevadesse investeerimist soodustavaid meetmeid rakendatakse rangelt nõuetekohaselt ja need ei suurenda püügivõimet. Liikmesriigid peavad tagama, et kalalaevade kasutusest kõrvaldamise kavade valikukriteeriumid koostatakse nii, et need avaldavad sihtliigi kalavarude jätkusuutlikkusele positiivset mõju ning hoiavad ära riigiabi andmise mittetöötavate kalalaevade kasutusest kõrvaldamiseks.

Euroopa Kalandusfond eraldab programmitöö perioodil 2007–2013 ühise kalanduspoliitika toetuseks 4,3 miljardit eurot.