Neid kotte, mille Milvi Raud reede hommikul veidi enne kümmet Tormasse saabunud autobussile vinnab, saab terve bussipõrand täis. Tegu on raske pagasiga, ikkagi mitme nädala toidukraam, aga Milvi on tugev naisterahvas ning saab hakkama. Bussijuht Harald Toomemägi hoiab abivalmilt sõidukiust lahti ning Milvi ronib lõpuks üle pampude ka ise bussiistmele, et sõita koju Lilastverre. Tema tänane päev algas varahommikul, mil naine tuli koolibussiga kodukülast Tormasse toiduretkele – just siin asub lähim kauplus. “Kui seda bussi ei oleks, siis poodi ma üldse ei saaks minna,” ütleb ta. “Vanasti käis meie külas autolavka, aga see oli ju eralavka ning enam ta ei käi. Käive jäi liiga väikeseks.” Milvi Raud päästab leivakoti vahekäigus ümberminekust ning jätkab otsekui omaette: “Kunagi oli Lilastvere suur küla, rahvast täis, meiereid ja koolid töötasid. Aga nüüd on rahvast vähe, ühe aastaga suri viis inimest ära. Noored ei tule siia.” Seetõttu on asjalood kujunenud niimoodi, et isegi see ainuke bussiliin, mille mugavusi Maaleht koos Milvi Rauaga sel kevadisel reedehommikul jagab, funktsioneerib vaid ühel päeval nädalas. Kui reede juhtub kalendris olema punane päev, siis buss ei sõida ning Milvi ei saa oma iganädalasele poeretkele suunduda.