Kella 9 ajal kogunesime kooli juures ning uus tööpäev algas. Teel liitusid meiega slovaki ja soome õpetajad.

Esimesena külastasime Ülemiste veepuhastusjaama, kus giid Laine Põldoja rääkis veehuvilistele, kuidas Tallinn on läbi aegade saanud oma joogivee. Laine Põldoja on Kiili kooli õpilasi lahkelt vastu võtnud ja koolitanud üle 10 aasta.

Ka seekord oli ta hästi läbi mõelnud, mida ja kui põhjalikult rahvusvahelisele seltskonnale rääkida ja näidata. Kuna tehnoloogiliselt kulgeb enamik vee töötlemisest silmale varjatult, näitas Laine Põldoja meile protsessi loenguruumis katse abil ja kõigi silme all sai puhtaks klaasitäis hägust järvevett. Meie kooli õpilased Anneli Sandre ja Hans Keerberg tulid tõlkimisega hästi toime.

Seejärel ronisime kõrgeimale korrusele, kus liikusime hiiglaslikus ruumis suurte settebasseinide vahel. Sealt avanes ka kaunis vaade Ülemiste järvele. Külastasime veel laboratooriumi ja juhtimiskeskust, kus ei jää avastamata ükski rike ega kõrvalekalle. Järve kaldale jalutama aga novembrikuus keegi väga ei kippunud.

Tehnikaülikooli raamatukogu

Kui veepuhastusjaamasid on enamik eesti õpilasi õpingute käigus juba varem külastanud, siis Tehnikaülikooli raamatukogus on enamik õpilastest esmakordselt. Hoone on uus, põneva arhitektuuri ja ruumilahendusega. Siin leiab endale sobiva lugemis- ja õppimispaiga iga tudeng.

Kuna Slovaki kool on sisult tehnikakool, siis poleks üllatav, kui mõne noormehe peas hakkaks idanema mõte edasiõppimisest just Tallinna Tehnikaülikoolis. Ja ka kõhumuredele on siin mõeldud. Taskukohane ja maitsev toit täitis noorte kõhud ja hoidis tuju üleval.

Paljassaare

Miks otse minna kui ringi saab?

Nii arvas meie bussijuht, kes bussi nina esmalt Rocca al Mare poole pööras ja mitu kilomeetrit edasi põrutas. Õpetaja ehmatuse peale võtsime kiirelt uue suuna. Ja siis äkki – Pikk Hermann! Nüüd läks tõeliselt kiireks. Jõudsime Paljassaarde minutipealt õigeks ajaks. Giid rääkis inglise keeles, nagu eelnevalt kokku lepitud.

Paljassaares oli palju vaadata, see aga tähendas palju kõndimist üsna suurel territooriumil. Alustasime paigast, kuhu tuleb linna reovesi. Suured rehad eemaldavad suure prahi, liivafiltrid väiksema hõljumi. Aerotankides teevad oma töö bakterid. Kohapeal jääkmudast toodetav metaan varustab ettevõtet vajaliku energiaga. Settest valmistatakse haljastuse tarvis mulda. Kogu territooriumist saime uhke ülevaate metaanitankide tipus olevalt vaateplatvormilt. Kõrgusekartjaid meie hulgas ei olnud.

Paar tundi puhkust ja kohtusime ooperiteatris “Estonia”. Kavas oli Malcolm Arnold’i muusikale kirjutatud ballett “Kolm musketäri”.

Ootamatu elamus

Eelkõige oli ürituse mõtteks näidata seestpoolt meie esindusteatrit. Ballett etendusena peaks olema mõistetav kõigile inimestele olenemata nende emakeelest. Aimates aga enamiku tänapäeva noorte kultuurieelistusi, oli tegemist küllalt riskantse valikuga.

Siin mõned noorte hilisemad arvamised:

Olin üllatunud, sest arvasin, et see ei meeldi mulle absoluutselt, kuid tegelikult oli päris hea. (Raimi)

Õhtul läksime vaatama balletti “Kolm musketäri”, mis oli kahtlemata päeva tippsündmus. Mina käisin balletti vaatamas esimest korda ja see avaldas mulle sügavat muljet. Üllatavalt ka soomlastele ja slovakkidele, sest teatavasti paljud tänapäeva noored sellistest žanritest ei huvitu. (Eeva)

Küsisin Joelilt, kas talle meeldib ballett? Ta vastas, et ei tea, kuna pole kunagi balletti vaatamas käinud, kuid olevat kuulnud, et see on suhteliselt igav. Ta küsis minult, et kaua see kestab ning kui ma vastasin, et 2 tundi, ei tundunud ta enam sugugi rõõmus. Hiljem, kui etendus läbi sai, küsisin, et kuidas meeldis. Joel vastas, et oli väga huvitav ning paljupalju parem, kui ta arvata oleks osanud. Nimelt arvas ta, et ballett kujutab endast midagi sellist, et valgetes kleitides baleriinid tulevad lavale, tantsivad paar tundi järjest ja see ongi kõik. Ka teiste külaliste suust võis kuulda, et etendus meeldis neile väga ning nad olid positiivselt üllatunud. Minu arvamus ühtis nende omaga. (Sirli)

Kui etenduse algul oldi mõneti skeptilised, siis lõpus oli kuulda ainult positiivset järelkaja ja rahulolevat hääletooni. (Ann-Marii)

Tõesti – hoogne muusika, kaunid kostüümid, ilusad inimesed, põnev süžee, mida veel? Estonia ballett ei jätnud kedagi külmaks.

Tallinna vaatamisväärsused

Laupäev, 20. november.

Juba tavapäraseks saanud hommikune väljasõit koolimaja juurest ja läbi Suur-Sõjamäe tööstuspiirkonna Pirita poole. See oli üsna trööstitu vaatepilt – polnud valget lumevaipa, mis räämas keskkonda varjaks, ega säravat päikest, mis tähelepanu kõrvale juhiks. Lasnamäe kanal mõjus eelnevaga võrreldes juba väga meeldivalt.

Esimese peatuse tegime Metsakalmistul. Kuigi ilm oli endiselt sombune, mõjus hommikune kaunis männimets väga rahustavalt.

Jalutasime teerada mööda Eesti vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi perekonna rahulani. Möödusine Lydia Koidula, Paul Kerese, Georg Otsa ja paljude teiste eestlaste jaoks suurkujudeks olnud inimeste kalmudest.

Vaikusehetkes seisti Lennart Meri viimsel puhkepaigal.

Need olid ilusad hetked.

Ilm – ainus vaenlane

Edasi läks sõit Piritale. Sageli on nii, et mis ühele pakub palju huvi, see on teisele igapäevane asi. Soomlaste ja eestlaste jaoks on meri nii tavaline, Slovakkial aga “oma” merd pole. Nii kibelesid slovakid juba ammu, et saaks ometi mere äärde jalutama! Kui see oodatu käeulatuses oli, polnudki ta enam nii ligitõmbav, hoopis külm ja tuuline, millest igatseti kiiresti eemale.

Siiani oli meid oodanud soe buss, nüüd oli see lõbu läbi. Jalutasime läbi Kadrioru pargi, tegime pilti lossi taustal ja seadsime sammud trammipeatuse poole. Kui miski või keegi oli meie vastu, siis oli see ilmataat. Sel mehel polnud meie jaoks nende päevade jooksul varuks ühtki päikesekiirt.

Õnneks jäi lume- ja lörtsisadu öötundidesse, aga niiskust ja kibedat tuult olid päevad täis. Kuigi lõunapoolseid sõpru sai varem hoiatatud kõige karmima ilma eest, ei võetud seda eriti tõsiselt. Peale kõhutäit Solarise keskuses Lido söögikohas tehti slovaki õpetajate poolt karm otsus – linnaekskursiooni asemel saadeti 3 külalist koos oma võõrustajatega koju halba ilma ja möödunud väsitavat ööd välja puhkama.

Ülejäänud seltskond, kel soojad riided seljas ja energia mõistlikult jagatud, läks tutvuma Tallinna vanalinnaga. Giidideks olid Ann-Marii Soima ja Anneli Sandre. Veidi enam kui tunnine jalutuskäik viis meid Viru väravatest Raekoja platsile, edasi mööda Pikka Jalga üles Toompeale.

Imetlesime vaadet Tallinna punastele kivikatustele, käisime A. Nevski katedraalis ja seisatasime Toompea lossi ees. Ühine programm lõppes Vabaduse väljakul.

Suur tänu meie õpilastele : Liisa Aadussoo, Hans Keerberg, Sirli Luup, Raimi Nikkari, Helina Rajasalu, Ann-Marii Soima, Anneli Sandre, Katariina Ubaleht, Eeva Vahtramäe – kes te olite igal hetkel oma uute sõprade jaoks olemas.

Hüvastijätkuhetked

Ja olidki jäänud vaid loetud tunnid. Projektiga seotud õpetajad kogunesid ning veetsid paar viimast ühist tundi keskaegse õhkkonnaga Olde Hansa restoranis.

Meenutasime möödunud päevi, mis olid olnud väga tihedad, täis erinevaid tegemisi ja muljeid. Need päevad läksid nii edukalt vaid tänu väga paljude inimeste ühisele pingutusele.

Suur aitäh – Maiu Aadli, Mari Hinnov, Esta Kullamaa, Aare Lutter, Maret Markson, Ruth Pekkenen, Katrin Rajasalu, Marina Rannula, Mihkel Rebane, Krista Tauts, Kersti Varblane, Kalli Vendik!

Projektis osalevad soomlased, eestlased ja slovakid olid saanud headeks sõpradeks – see ju oligi projekti avakohtumise eesmärk. Igaüks meist, nii õpilane kui õpetaja, oli saanud kogemuse võrra rikkamaks.

Artikli autor Lembi Kivil on Kiili Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja, Comeniuse koostööprojekti “Focus on Water” Eesti koordinaator.
_______________________________________________

Avalduse sisu eest vastutab avaldaja isiklikult ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selle sisu kasutamisest tulenevate tagajärgede eest.
_______________________________________________

Loe ka artiklit: Kiili kool osaleb Comeniuse koolide koostööprojektis