On alust arvata, et talvine värske kapsa varu on meil Eesti suurim, nii et on rõõm oma töökast kollektiivist.

Aasta horoskoop lubas 2010 keerulist aastat. Nii on ka läinud. Kui jälgida, mis on sel erakordsel aastal toimunud meist läänes, lõunas ja idas, siis Eesti rahvas ja põllumehed peavad küll tänama taevaseid jõude, kes on meile andnud suhteliselt hea, rahuliku ja meeldejääva aasta.

Kuna oleme avatud turul, siis meie tururuumis on tekkinud järsult vajadus meie toodete järele ning selle kaudu on ka normaliseerunud hinnad, andes tagasi hingamistuuumi põllumeestele.

Selle aasta looduskatastroofid jätavad jälje ka järgnevasse aastasse, olgu see siis puuduv loomasööt, külvamata vili või mis iganes. Siit järeldus, põllumehe jaoks kõige tähtsamaks ja nõutavamaks kaubaks on edaspidi info: info turult, info varudest, info loodusjõududest, et oma kauba eest küsida õiglast hinda.

Meie armas Eestimaa on üks turvalisemaid paiku, mõningatel hinnangutel isegi 5. kohal. Eesti põllumajanduspoliitika kujundajad koostöös põllumeestega peavad seda ära kasutama. Oluliselt tuleb panustada kodumaisesse tootmisse.

Reklaamides tootmise elavdamise mõtet, ei saa kuidagi mööda minna kitsaskohtadest sellel teel. Jutt tuleb põllumajandustoetustest, mille eesmärgiks on ELi seisukohtade järgi kindlustada odavam toit tarbijale ja korvata põllumehele tulu puudujääk. Kahjuks toetuste tegelik rakendus paljudel juhtudel selle tõe järgi ei toimi.

Küsin, kas esmaklassilisel põllu purustatud heintaimik, mis lisab keskkonnale koormust, on põllumajandustoodang? Toetatakse ju seda tegevust võrdselt kartuli, köögivilja või muu põllumajanduskultuuriga.

Eestis on umbes 70% rendimaid. Väärtushinnangud on muutunud, paljud noorema põlvkonna maaomanikud ja ärimehed näevad ühtses pindalatoetuses 2,5-3 kordset kasumint. Omaniku tahe on püha ja nii veetakse maa tootmisest välja.

Loota omaniku austusele maa vastu, et see on püha ja kunagi esinevamete poolt kirve ja kirkaga ülesse haritud oma pere ja rahva toitmiseks, ei tasu. Ahvatlus lihtsalt raha saada on suur ja taolise toetussüsteemi jätkumisel protsess süveneb. Tahtmatult tekib küsimus, mis saab me maast ja rahvast, kui kõik maaomanikud nii mõtlema hakkavad? Kust tuleb toit? Vastus on linnalapselikult lihtne - Selverist, Rimist ja Maximast. Riigil tuleb siin olulsed otsused langetada, muidu ei saa me põllumajanduse jätkusuutlikkusest rääkida.

Kindlasti on vaja väheväärtuslikke alasid korras hoida, seda aga õiglase tasu eest.

Põllumaa peab jääma rahvast toitma. Teiseks sõlmprobleemiks on küsimus, mil määral aitab tänasele tootmisele kaasa tootmisest lahtiseotud toetused. 2006. aastal teravilja või loomakasvatajat tänatakse tänase päevani ja kauemgi igal aastal pataka rahaga, vaatamata asjaolule, et ta on selles vallas peaaegu et tegevuse lõpetanud. Tuleb turule uus tegija, tema toetust ei saa, kuna tänu kuulub vanadele tegijatele.

Annab ikka parimat süsteemi välja mõelda, et noori põllumajandusest eemal hoida. Mis on sellise absurdse rahakasutuse mõte. Olen paljude põllumeestega püüdnud sellele vastust saada, kuid arsusaadavat vastust pole.

Mahetootmine on tootmisharu, kus tarbija ootused on väga kõrgele kruvitud. Toetused selles valdkonnas on tunduvalt kõrgemad. Minu eeldus on, et toetust peaks maksma toodetud kaubalt. Paraku tehakse seda pindalapõhiselt ja  nii pole harvad juhud, kus tegevus on orienteeritud toetusele, mitte saagile. Näiteks metsikute pistokstega rajatud marjaistandused, lindude toiduks astelpajupõllud, teravili, mis on külvatud nii, et seda ei saa ega plaanitagi koristada. Ausate tootjate kaitseks on selles vallas seadusandjatel suur töö ees.

Tahaksin veel peatuda ühel väga häirival probleemil. Kuigi jutt kipub ilusal päeval minema liiga kriitiliseks, aga tõstatan probleemi selleks, et homsel päevals võiks meie põllud veelgi kaunimad olla kui täna ja põllumehe hing rahulolev.

Jutt tuleb keskonnasõbraliku tootmise nõuetest teeäärsetel rohuribadel. Olen põllul kogu aeg töötanud mõttega, et põllutöökultuur on osa rahvuskultuurist. Praegu olen sattunud vastuollu oma mõtte ja teoga. Olen nõudnud alati korrektset põlluharimist, nüüd olen sunnitud inimesi ümber kasvatama, et teeäärsed peavadki lohaka töö mulje jätma.

Ma ei mõista asjaolu, et maal, kus on 50% metsa, 25% märgalasid ja põllud vahelduvad kraavide  ja niitudega, et sel maal ei jätku putukatel eluruumi. Tahtlikult toome kahjurid kultuuridele lähemale elama. Loodus tühja kohta ei salli ja nii nagu paljudest omanikevahelisest piiripeenardest on kujunenud umbrohulevitajad, saavad ka nendest ribadest põldpuju, ohakate ja tuulekaera seemnepõllud.

Oleme fakti eest, et kitsarinnaliselt püstitatud keskkonnasõbralikust nõudest on saanud keskkonnavaenulik nõue, kuna kõgige eeltooduga toimetuleks vajab üha rohkem ja rohkem keemiat ning täiendavaid kulusid. Põllumeeste soovitus on seadusandjatele asju avaramalt näha ja vahel neid kuulda võtta. Selles vallas toimus põrkumine vastu müüri.

Täna on ilus ja pidulik päeva meie elus, on ka palju ilusat. Sõites läbi Eestimaa kohtab aasta aastalt korrektsemat töökultuuri ja ilusamaid põlde. Minul kui vanema põlvkonna põllumehel on tuliselt hea meel, et sõites läbi maa on näha, et taas on künd ausse läinud ning pujul ja rukkikasteheinal jääbki Eestimaa vallutamata.

Aasta põllumees 2009 tahab oma vaimus kõigile edasi anda austuse maa vastu, austuse töökultuuri vastu, asutuse töökultuuri vastu.

Jaagumäe talu on selllesse panustanud miljoneid, see on andnud korrektset vaimu töötajatele ja silmarõõmu möödakäijaile.

Tänasel päeval kroonitakse aasta põllumees 2010. Kogemus ütleb, et Eesti rahval on austus põllumehe vastu ja seeläbi ümbritseb aasta põllumeest suur tähelepanu ja lugupidamine. Poliitikud on andnud paljudes sõlmküsimustes võimaluse kaasa rääkida ja arvestavad sellega.

Siinjuures tahan tänada positiivse kogemuse eest, kus minu eestvedamisel kujunenud tugevast vastuseisust tingituna niinimetatud võsakasvatuse meetmest sai just selline meede, et võsa saab kasvada just seal, kuhu ta sobib, mitte aga heal ja parandatud põllumaal.

Soovin aasta põllumehel 2010 aktiivset kaasarääkimist põllumeeste probleemidele, sest ees seisavad tõsised vaidlused 2013+ põllumajanduspoliitika kujundamisele. Tahaks väga, et selles oleks rohkem õiglust. Olgu raha suur või väike, aga kui seda jaotatakse tuginedes õiglusele, on elu palju pingevabam.