Olid ajad, mil elu maakohas käis ümber kõrtsi ja kiriku. Esimeses kuuldi, kuidas naabritel läheb, ja teises saadi teada, mil viisil peaks oma elu korraldama.

Aeg läks edasi ja asjaolud muutusid. Tähtsateks kohtadeks muutusid pood ja postkontor, kus vahetati uudiseid, trehvati kodakondseid ning hoiti ennast ümbritsevaga kursis.

Kuid seegi ajajärk on seljataha jäänud ning teed on antud uuele. Emotsionaalne mälestus aga püsib ja sellepärast võtsid inimesed nii külapoe kui koduse postkontori kinnipanemist ikkagi valuliselt.

Isegi siis, kui sisseostud tehakse maakonnakeskuse suures ja märksa odavamas kaubanduskeskuses ning kirju enam eriti ei saadeta — võrreldes 15 aasta taguse ajaga, postitatakse praegu kirju kaks korda vähem.

Postkontor kaupluses

Eesti Postil on tulnud selles muutuvas maailmas teha üsna raskeid otsuseid. Eelmisel aastal avanes postiturg ning pidime selleks valmis olema.

Paljude inimeste jaoks oli kõige valusam osa väikeste postkontorite sulgemine, mis oli aga möödapääsmatu.

Inimesed ei külastanud neid enam, kohati ei laekunud postkontori päevakassasse sadat kroonigi ning postiasutust külastas üksainus inimene keskmiselt kolme päeva jooksul.

Võtsime südameasjaks, et postkontori sulgemine ei tähendaks postiteenuse muutumist kättesaamatuks. Analüüsisime, kus ja kuidas inimesed liiguvad ning kolisime ka ise sinna.

Paki pärast või markide ostmiseks ei pea enam eraldi postkontorisse minema, piisab väikesest kõrvalepõikest poes käies — üha enam postkontoreid kolib kaubanduskeskustesse.

Tõsi, igal pool kaubanduskeskusi ei ole ja paljud eakad inimesed oma kodukülast suurde poodi ei pääse. Siin oli lahendusteks lepingupartnerite kaasamine, kanderingide korrastamine ja postibuss.

Need aitavad ühest küljest postiteenuse hõlpsalt kätte saada, teisalt hoiavad üleval nostalgilist kauplusauto või kirjakandja juurde kogunemist, et külauudiseid vahetada ja maailma asju arutada.

Nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et suuremat postkontorite sulgemist enam ette näha ei ole. Postkontorite võrguga tegelemine, sealhulgas nende asukohtade ülevaatamine ning majandamise vorm on üks osa meie igapäevastest tegemistest.

Eelmisele aastale tagasi vaadates võib tõdeda, et avatud on kolm täiesti uut postkontorit ning piirkondades, kus me kontoreid sulgesime, oleme koostöös partneritega leidnud võimalusi postiteenuste osutamiseks. Olgu siin näitena toodud, Ihasalu, Valgu, Muuga, Matjama Vihtra postipunkt ja Paide autokauplus.

Arvestada tuleb sedagi, et postkontorite arvu ja paiknemise üle ei saa Eesti Post otsustada oma suva järgi, vaid nõuded postkontoritele on reguleeritud seadusega. Kindel reegel on see, et igas vallas peab olema vähemalt üks postkontor ja kui inimeste arv ületab 2500, siis tuleb täiendavalt postiasutus avada.

Pakk koju nagu kirigi

Postkontorite võrgustiku ümberkorraldamine ei olnud Eesti Postile kerge ja andis meile paar olulist õppetundi. Esiteks, me ei osanud ette kujutada, kuivõrd harjunud on inimesed oranžil taustal oleva postipasuna sümboliga oma kodukohas.

Kuigi pisikestes postkontorites käidi üha vähem, ei tähendanud see, et neist enam ei hoolitud. Oma postkontor oli osa koha identiteedist.

Teiseks õppetunniks võib pidada seda, kuidas selgitada muudatuste mõju kohalikule elanikkonnale. Kuigi rääkisime läbi kohalike omavalitsustega, keda postkontorite sulgemine puudutas, ei olnud lõpptulemus elanike jaoks rahuldav.

Mäletan, et enne esimeste postkontorite sulgemist ootasime omavalitsuste ettepanekuid, kuidas olukorda lahendada. Tagasisidet saime ainult kahest neist — kahjuks jäi teemaga tegelemine ainult Eesti Posti mureks.

Praeguseks on see protsess õnneks läbi. Meil on hea meel, et piirkondades, kus oleme postkontorid sulgenud, on inimesed hakanud aina rohkem uusi, vastavatud postiasutusi külastama ja võtnud need omaks.

Muutuv aeg ja elukorraldus seab Eesti Posti ette ka uusi väljakutseid. Meie eesmärk on teenuste muutmine kasutajasõbralikumaks. Inimesed on harjunud, et kiri tuleb koju kätte, miks ei võiks see nii olla ka pakiga?

Peab muutuma enesestmõistetavaks, et pakki saab saata ja saada kodust väljumata või tellida hoopis sobivasse väljastuskohta. Selleks võib olla lähim postkontor, teeninduskoht kaubanduskeskuses või, mis kõige mugavam, oma kodu.

Kõige selle tulemuseks on olukord, kus postkontori traditsioonilised funktsioonid muutuvad. Kirja saab ikka posti panna lähimal tänavanurgal, oma ajalehed ja kirjad kätte postkastist, margid ja ümbrikud osta kauplusest koos muu vajaliku kaubaga ning paki saata ja saada üldse kodust väljumata.

See ongi postkontorite sulgemise kõige tähtsam õppetund — valusaid otsuseid ei tohi karta, kui nende tulemuseks on mugavam ja kättesaadavam teenus.