“Soomes olid talud väikesed. Aga väiketalumajandus ei paku mulle huvi,” räägib OÜ Kure Mõis juhataja Arto Auer veatus eesti keeles. Ta on Soomes lõpetanud Eesti mõistes tehnikumi agronoomia alal ja õppis Helsingi ülikoolis ka tehnikat. “Soomes on juba kõik paigas ja asjad lähevad ühte rada pidi. Eestis olid suuremad võimalused. Alla tuhande hektari suurusele ettevõttele ma ei mõelnudki.”

Kui soomlased ostsid 12 aastat tagasi ära Lenini sovhoosi järglase ja nimetasid ettevõtte ümber Kure Mõisaks, kutsuti rahvuskaaslane Auer seda majandama. Tegu oli töötava ettevõttega, kus 330 lehma andsid keskmiselt 4000–4500 kg piima aastas. Soomes oli samal ajal keskmine toodang 7000 kg kandis. Praeguseks on tõusnud väljalüps kahekordseks ja Kure Mõisa 500 lehma annavad keskmiselt 8250 kg piima aastas, mis on üle Eesti ja Soome keskmise.

“Siin on areng olnud kiire ja Eesti võib olla tulevikus selline piimatootja nagu Põhja-Euroopa. Selles suunas me liigume,” hindab Auer.

Samas tunnistab ta, et on olnud ka väga raskeid aastaid. “Ma ei tea Soomes kedagi, kes suudaks elada nii madalate toetustega nagu Eestis,” vangutab ta pead. “Soomes on toetused viis-kuus korda kõrgemad. Ebaaus toetuste tase on tõsine probleem. Me peaks selle nimel töötama, et igas ELi riigis oleks põhitoetuste tase sama.”

Toetused kaotasid Lõuna-Soomest piimatootmise

Soomes makstakse ka rahvuslikke toetusi maksimaalsel tasemel. See teeb kokku ligi 6000 eurot (93 000 kr) hektari kohta. Soomes annavad toetused üle 50% käibest, meil 15%. “Soome kauples välja suured toetused, kuna soome talunikud olid kõige suuremad euroliidu vastased. Eestis oli just vastupidi.”

Auer loetleb üles terve rea toetusi, mida meil ei maksta. Neist kõige rohkem jääb kõrva lisatoetus piimatootjatele, kes tegutsevad 62. laiuskraadist põhja pool. See on viinud selleni, et Lõuna-Soomest on piimatootmine kadunud ja kõik kolivad põhja poole, kuna seal on suuremad toetused. Piir jookseb Tampere kandist.

Kuigi toetused on põhjanaabrite juures kõrgemad, on kõrgem ka maa rendihind, ulatudes Aueri sõnul isegi 700 euroni (10 900 kr). Eestis võib hektari rendihind olla mõnes piirkonnas 1000 krooni, kuid keskmine on 400.

“Soomes loeb iga hektar, aga siin vaadatakse, et ei ole mõtet 10 hektari pärast kusagile 20 kilomeetri kaugusele sõita, kulu on liiga suur,” räägib ta. Soomes on põllumajandusettevõtted üldse jupp maad väiksemad, keskmisel talul 30–40 hektarit maad ja 30 lehma. 60 lehma on juba suur kari.

Kure Mõisal sai 2006. aastal valmis uus piimaplokk ja rekonstrueeriti vana laut. Nüüd ehitatakse uut lauta, et saaks karja suurendada. Lüpsirobotit ei ole seal plaanis kasutada. “Üks robot lüpsab 70 lehma ööpäevas, üks lüpsja lüpsab 70 lehma tunnis,” toob Auer võrdluse. “Nii kaua, kui robot ei asenda seda ühte lüpsjat, on see suurtootmise jaoks liiga kallis.”

Samas tunnistab ta, et lüpsma on raske inimesi leida. Ka praegusel ajal. Ta arvab, et robotlahendused arenevad edasi ja võib-olla on tulevikus ka nende laudas võimalik lüpsmine masinate kätte anda. Uue tehnika tõttu on põllule lihtsam inimesi leida kui lauta.

“Eestis on ühistegevust tunduvalt vähem kui Soomes,” hindab Auer. “Siin ei ole nii suur koostöö vajadus, kuna ettevõtted on suuremad.” Aga teenust juba kasutatakse. Näiteks Kure Mõis kasvatab maisi 100 hektaril, selle koristamiseks kasutatakse teenustööd.

Maisi on nad kasvatanud viis aastat. Tänavu võivad varajasemate sortide terad valmida, aga üldiselt kasvatatakse seda ikkagi maisisilo jaoks. Mais kasvab 3–3,5 meetri kõrguseks ja hektarilt saab 30–40 tonni haljasmassi. Maisisilo paneb lehmad piima andma.

Põllumajandus
pole matside värk

Arto Auer arutleb, et rohumaad tuleb kolm korda aastas niita. Mais annab aga massi ja energiat ning kokkuvõttes ei tule omahind kõrgem kui rohusilol. Tartumaal kasvatatakse 70% Eesti maisist. Soomes maisi ei kasvatata, üheks piiravaks teguriks on lühike öö. Mais tahab saada 7 tundi pimedat. Peamine kasv toimub juuli lõpus ja augustis, kui kasvab 10 cm päevas ja siis on juba pimedam.

“Hektarisaak sõltub sellest, kui palju väetist panna,” lausub mees rapsi ja teravilja kohta. “Meie jaoks on 3,5 tonni ikaldus, taliviljade keskmine saak on üle 7 tonni.” Statistikat, mille kohaselt jääb keskmine hektarisaak alla kolme tonni, ei pea ta tõeseks.

Auer arvab, et kui taevataat annab kuiva koristusaega, siis on vähemalt Lõuna-Eestis tänavu oodata head saaki. Niiskust on maas piisavalt, kuna kevad oli väga niiske ja talvel palju lund.

“Põllumajandus on infra­struktuuri üks osa, nagu teed,” väidab Auer. “Toit peab olema kättesaadav. Ootamatu kriisi saabudes ei saa loota sellele, et maailmaturult on võimalik saada piisavalt toitu. Riik, kel oma toidutootmist pole, ei vaja ka sõjaväge. Ühestki ründerelvast pole kasu, kui süüa ei ole,” rõhutab ta.

Enne euroliiduga liitumist oli põllumajanduse maine põhjanaabrite juures kehv. Kõigil valimistel oli teemaks see, miks põllumeestele toetusi makstakse. Praegu on aga põllumees Soomes rohkem au sees kui Eestis.

“Eestis ollakse samas olukorras, kus meie olime 20 aastat tagasi,” hindab Auer. “Soomes ei peeta põllumajandust mingiks kummaliseks asjaks. Matside värgiks. Siin tundub vahepeal, et kes põllumajandusega tegeleb, sel peab midagi viga olema.”