Säravat ja kergejalgset Uustla talu perenaist Liia Sooäärt vaadates ei tule selle pealegi, kui raskeid aegu see naine läbi on elanud. Mõne aasta eest kaotas ta poja ja tütre, kellest lootis talu edasiviijaid. Mullu sügisel mattis abikaasa. Pärast neid lööke mõlkus tal mõttes talupidamise lõpetamine.

“Mul oli jalg haige, lonkasin mööda tuba ega saanud midagi teha. Taipasin, et kui mul karja poleks, oleksid kõik mu päevad tühjad. Ja et sedasi kaotab elu sisu ja mõtte,” meenutab Liia Sooäär eelmise sügise kõhklusi.

Ema visadus ja isa ettevõtlikkus

Nii jäi Eesti parim maakari müümata ja praegu toimetab Saaremaal Uustla ökotalu koplites pull Aadu järelevalve all 21 helebeeži lehma. Karja piimaand on 5872 kilo lehma kohta.

“Ma pean nad koju vilistama,” ütleb perenaine lüpsiaja saabudes ja laseb kuuldavale kerge viletrilleri. Mispeale kari end juba 1995. aastal ehitatud 35kohalisse vabalauta lüpsiootele sätib. Teiste hulgas ka viieaastane Kelli, kes pärjati tänavu saarte vissiks maakarja arvestuses.

Liia isal Karl August Munkil olid metsad ja saekaater, viljapeksumasin ja auto, mis sõitis puugaasiga. 1934. aastal, kui tallu sündis oodatud poeg, ehitati uus elumaja.

1944. aasta sügisel põgenes isa, perekonda küüditamisest säästa püüdes, üle mere ja jõudis lõpuks välja Austraaliasse. Sealgi pani ta saekaatri tööle ning saagis suuri jämedaid Austraalia puid. Ka seal jõudis ta maja ehitada, enne kui 1958 suri.

Ema jäi seitsme lapsega Saaremaale. Liia sündis oma vanemate kaheksanda lapsena 1944. aasta 3. detsembril ning on isa näinud vaid piltidel.

Ema kündis kahehobusesahaga põldu ja koristas vilja, kasvatas kartulit ja küpsetas leiba. Kui loodi kolhoosid, sai emast tallimees. Päeval tegi ta kolhoositööd, öösel hoolitses pere eest. “Kui ema kaluritelt kala sai, rookis ja soolas ta kalu öö otsa püstijalu, et uni peale ei tuleks,” meenutab Liia.

Lisandusid öised läbiotsimised üksinda kaheksat last kasvatava naise kodus. Võimumehed ei uskunud, et mees on põgenenud ja lootsid teda öösel koduskäimiselt tabada.

Kõigest hoolimata lõpetas Liia põllumajandusakadeemia ja tuli kodukanti agronoomiks. Koos abikaasaga ehitasid nad kodu kõrvale oma neljalapselisele perele uue elumaja.

Eesmärk maakarja elus hoida

Kui 1990. aastal tuli võimalus uuesti talu pidama hakata, mõtles Liia Sooäär: “Kui ema sai omal ajal talupidamisega hakkama, saan ka mina!” Ema seda enam ei näinud. Isa õnnistust oma ettevõtmistele küsis Liia kahe aasta eest, kui käis Austraalias tema kalmul.

Kui Ain-Ilmar Leesment 1989. aastal maakarja seltsi taastas, otsis ta inimesi, kes sooviksid põlist ja väljasuremisohus tõugu kasvatama hakata. Liiale tundus, et see on koht, kus teda vajatakse. 1990 ostis ta Pärivere sovhoosist kaks maakarja mullikat.

“Leesmendi innustunud jutust sain teada, kui oluline on maakari eestlastele olnud ja kui palju on sellel tõul häid omadusi. See andis mulle tohutu motivatsiooni ja tahtmise maakarja päästma hakata,” räägib Sooäär.

Sellest hetkest peale hakkas Uustla kari muutuma. Liia ostis maakarja lehmi juurde kust sai. Natka talust Haapsalu külje alt tõi lehma ja vasika, Hiiumaalt Lemmi Maasikult sai kolm korralikku maakarja looma. Saaremaa lihatööstusega oli kokkulepe, et kui sinna tuuakse tapale mõni maakarja lehm, saab Liia ta endale. Maakarja praakloomi ostes on ta päästnud 15 looma elu.

“Neid lehmi on ainult viiesaja ringis, kedagi ei saa tapamajja lasta. Kehvemad või praaklehmad paaritan heade pullidega ja järgmine põlvkond on juba parem,” selgitab Liia.

“Ma ei aja taga suurt raha. Minu eesmärk on eesti maakarja elus hoida, seda propageerida ja levitada,” ütleb ta.

“Kui talu pidama hakkasin, mõtlesin väga põhjalikult, millega tegelda,” meenutab Liia Sooäär, kelle põhimõte on säästa keskkonda ja loodust. “Käisin läbi mahetootmise koolituse, kus saksa teadlased tegid selgeks, kuidas mikroorganismid mullas tegutsevad, milline peab olema külvikord ja kuidas loodus end ise taastab, kui inimene liiga palju vahele ei sega.”

Kahtlejaid jagus toona kõvasti, kuid praegu on Saaremaal mahetootjaid juba paarsada.

Puhas koorejäätis maalehma piimast

Kuigi Liia valis piimakarja, et saada orgaanilist põllurammu, ei pea ta õigeks suurfarmide ainult toodangule suunatud lähenemist. “Kui on suurfarm, siis peavadki olema ranged keskkonnanõuded,” kinnitab mahetootja. “Ja kuidas mõjub lehmade aastaringne seespidamine tegelikult nende tervisele ja heaolule?”

Kui mahedalt toodetud maakarja piimast saaks rohkem raha, peaksid inimesed maakarja enam, arvab Liia. Maakarja piim on rasva- ja valgurikkam ning paremate laapumisomadustega, mis on tähtis juustutootmiseks.

“Väga halb, et suurtes kombinaatides pannakse mahepiim ja maakarja piim tavalise piimaga ühte pütti. Nii läheb maakarja piima eriline maik, magusus, tervislikkus, rasva- ja valgurikkus ostjate jaoks täiesti kaduma. Sellest peab midagi erilist tegema,” mõtiskleb Liia Sooäär.

Sellel naisel ei jää mõte ainult mõtteks. Kevadel hakkas ta käima toidukäitlemise koolitusel. Tema kodukülas asuv Saksa pood tahab müüa mahevõid ja puhast koorejäätist. Külaaktivistid esitasid edukaks osutunud rahataotluse LEADER-meetmesse, et hakata kohapeal neid tootma ja valisid tooraineks Liia Sooääre karja maheda maalehmapiima.

“Kolme lüpsikorra piim läheb kombinaati, neljas lüps mahevõi ja koorejäätise tegemiseks,” selgitab ta. “26. juunil oli Kuressaares Rimi poe ees mahelaat, kus esimest korda pakkusime oma mahejäätist ja teisi mahepiimatooteid.”

Liia Sooääre meelest võiks kogu tema rikka loodusega omapärane kodusaar olla täis mahetootjaid talusid.

“Talud ei koorma keskkonda, nad hoiavad küla ning äärealad elus ning päästavad kenad looduslikud karjamaad võsastumast,” ütleb Uustla ökotalu perenaine.


Käde Kalamees, Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi teadussekretär

Liia on tõeline maakarja fanaatik. Ta on järjekindla tõuaretusega jõudnud sinnamaani, et tal on Eesti kõige kenam maakari, kes ka lüpsab väga hästi. Liia teab, et seda Eesti põlist tõugu on vaja säilitada ja paremaks aretada.

Liia Sooääre prioteedid on looduse bioloogiline mitmekesisus ja tasakaal ning mahetootmine.

Kuigi Liia elab raskusi südamega läbi, ei löö ta käega, vaid läheb sihikindlalt edasi.

Liia Sooäär on EK Seltsi taasasutamisest alates olnud seltsi juhatuse kauaaegseim liige ja on seltsi asjadega väga kursis. Vaatamata sellele oleme alati koos arutanud maakarja puudutavaid küsimusi, näiteks Liia karjast müügiks minevate vasikate ja pullide põlvnemisi ja seltsi heaks toimimiseks vajalikke tegevusi. 

Liia ei muretse mitte ainult oma karja, vaid kogu maakarja tuleviku pärast. Maakarja säilitus- ja aretusprogrammi väljatöötamisel 2004. a ütles ta kuldaväärt lause: “Eestimaa küla peaks ilmestama eesti maatõugu lehmadega väiketalud ja mõned suuremad maakarja tõufarmid, et oleks olemas maatõu aretus- ja säilituskeskus.”


Kandidaat Liia Sooäär

Uustla talu

- Saaremaa, Kaarma vald.

- 21 eesti maatõugu lehma aastalüpsiga 5872 kg lehma kohta.

- Eesti maakarja eliittõufarm aastast 2002.

- Müünud tõumullikaid ja 8 tõupuhast noorpulli.

- Liia Sooääre pullilt Otitöll on varutud Kehtna Seemendusjaama spermat aretuseks.

- Vabapidamislaut kaasaegse lüpsitehnoloogiaga aastast 1995.

- Mahetootmine.

- Maad 85 ha, sellest 12 ha teravilja ja 59 rohumaad, keskmine teraviljasaak 3,3 t/ha.


Konkurss Aasta põllumees

Saaremaa

- Maalehe ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja konkursi “Aasta põllumees“ kaudu oleme kümne aasta jooksul tutvustanud Maalehes kõige ettevõtlikumaid Saaremaa ning Muhumaa põllumehi ja talupidajaid, kes on tõusnud konkursi nominentideks. Need on Raimond Ellik, Tõnu Post, Elmet Erik, Väino Tarkmeel, Liilia Eensaar, Indrek Haamer ja Ülar Tänak.

- Tänavu esindavad konkursil Saaremaad Uustla talu perenaine, maakarja kasvataja Liia Sooäär ja Nuudi talu peremees, Saaremaa aasta põllumees 2009, teraviljakasvataja Kaido Kirst.