"Tuleb aru saada, et oleme tagasi 2005. aastas ning kärpida tuleb solidaarselt. Mitte niivõrd koondada, aga just kärpida."

Tema kinnitusel on  kõige hullem kui inimene jääb pikaajaliseks töötuks, sest teda suure tõenäosusega enam tööle ei saa. Ja kui palju see meile tulevikus maksab?

Kõige enam häirib Neivelti see, et puudub analüüs majanduskriisi põhjuste kohta. Oleme üks suuremaid kukkujaid, ent nii keskpank kui valitsus raiuvad, et kõik on tehtud õigesti, sõnas ta. "Kus see loogika siin on? Kui kõik tehti õieti, kas siis oleme rumalad? Või kas üldse on midagi halvast? Või ongi normaalne, et pidu ja siis peaparandus?"

Tema sõnul tuleb kaasajastada riigi eesmärke. Millega me püüame eristuda teistest oma praeguste eesmärkidega: avatud majandus, eelarve tasakaal, stabiilne valuuta kurss? "Sama nagu see, kui keegi ütleks, et hommikul peseb hambaid. Mis siis? Kõik ju pesevad."

Kokkuvõtteks märkis Neivelt, et hullem kukkumine möödas ning ellu ei jää mitte kõige suurem ja tugevam vaid kõige kohanemisvõimelisem.