Aastakümneid on Eesti keskmine teravilja saagikus olnud kahe tonni ringis hektarilt, seda vaatamata taimekasvatuse arengule ja uue tehnika kasutuselevõtule. Suuresti tänu taimekasvuks soodsale ilmale ületas keskmine saak 3 tonni piiri alles mullu. Samas saab enamik suurtootjaid juba aastaid sellest tunduvalt kõrgemat saaki.Saartel on palju kehvemad mullad kui Mandri-Eestis. Eugen Koit peab oma 200 hektarist 60-70 hektarit heaks maaks, ülejäänu mullakiht on õhuke ja kiviklibune. Siiski on tal õnnestunud saaki saada üle Eesti keskmise - tavapäraselt 3,5-4 tonni, aga mullusel heal aastal lausa 5 tonni talivilja ja 4 tonni suvivilja hektarilt."Madal keskmine saagikus on mulle ka mõistatus," ütleb EMVI teadur Enno Koik.

"Väikeste saagid on napilt üle kahe tonni, kuid suurtootjate käes on üle 60% maast, nende põllud näevad väga head välja ja annavad tunduvalt kõrgemat saaki."Statistikaameti osakonnajuhataja Aili Maanso sõnul kogutakse andmed kõigilt vähemalt 500 hektari harijatelt ja juhusliku valiku alusel neilt, kes kasutavad alla 500 hektari.

Valimi suurus on umbes 3000 majapidamist.Taimekasvatusvaatlustega kogutakse andmed kultuuride kaupa, kasvupinna, koristuspinna ja kogusaagi kohta. Keskmine saak saadakse summeeritud kogusaagi jagamisel kasvupinnaga. Maanso möönab, et üksikmajapidamiste keskmine saak on väga erinev, alates 8-9 tonnist kuni 0 tonnini (nt suvine ikaldus). Üheks madala keskmise saagi põhjuseks peavad asjatundjad seda, et põllumehed annavad ilmselt statistikaametile tegelikkusest väiksemad saaginumbrid, kuna levinud arvamuse järgi võivad need andmed jõuda statistikaametist maksuametisse. Seega võib see kõrgete saakide korral kaasa tuua tulude kontrollimise ning põllumehele lisanduvad maksud.Aili Maanso lükkab selle ümber: "Statistikaameti statistiliste vaatlustega kogutud andmeid kasutatakse ainult statistika tootmiseks ning maksuametisse ei satu üksikmajapidamiste andmed mingil moel." Nii et hirmul pole tema sõnul alust ja põlduritel tuleks statistikaametile anda ikka tegelikud saaginumbrid.

"Varasematel aastatel pidi hektarisaak olema 3,5 tonni, et ots otsaga kokku tulla," ütleb OÜ Põlva Agro taimekasvatusjuht Peeter Alep. Tänavuse aasta viljakasvatuse tulude-kulude analüüs on neil veel pooleli, kuid arvestades plahvatuslikult kerkinud väetise- ja kütusehindu ning poole võrra kukkunud teravilja kokkuostuhindu, peaks plussi jõudmiseks olema hektarisaak tunduvalt kõrgem.

Ka maaviljeluse instituudi teadur Enno Koik kinnitab, et paar aastat tagasi tuli 3,5tonnise hektarisaagiga nulli. Hektaritoetusi arvestades nihkus piir 2,8tonnise saagi juurde. Tänavuste, kõvasti muutunud hindade puhul ei ole EMVI teadurid teraviljakasvatuse tasuvusarvestust veel teinud, kuid karta on, et kulude tasa teenimiseks peaks saak olema hulga kõrgem.

Eesti parimaid taimekasvatuskonsulente Alar Lugu tegi Maalehe palvel praeguste hindadega teraviljakasvatuse tasuvusarvestuse. Selgub, et tänavuse Eesti keskmise suvinisusaagi korral, mis on 3 tonni hektarilt, saaks põldur vilja söödaks müümise korral iga hektari pealt 6500 krooni kahjumit (otsekulud ja masinatööd 11 000 kr/ha ilma üldkulusid arvestamata; söödavilja kokkuostuhind 1500 kr/t). Arvestades tänavusi ilmastikuolusid, läkski enamik suviviljast söödaks, tuues põllumeestele iga kilo pealt kahjumit.

Juhul kui suvinisu õnnestunuks koristada enne vihmaperioodi ja see oleks läinud toiduviljaks kokkuostuhinnaga 2850 kr/t, peaks ots otsaga kokku tulemiseks olema hektarisaak 4 tonni. Kui võtta arvesse ka ühtne pindala- ja põllukultuuride toetus (umbes 1700 kr/ha), piisaks n-ö nulli jäämiseks ka 3,2tonnisest saagikusest.

Rapsi puhul aga tiksub iga kahetonnise saagiga hektari pealt, vaatamata pindalatoetustele, tuhat krooni kahjumit (kokkuostuhinna 5500 kr/t korral).

Loomadele on sööta vaja

Kui teraviljahind ei kata tootmiskulusid, siis ei tasu ju viljakasvatusega jännata!?

"Meie ei saa endale sellist küsimust püstitada, sest piima ei saa toota ilma söödata," ütleb tuhandel hektaril vilja kasvatava ASi Pajusi ABF juhataja Lembit Paal. "Küsimus on pigem selles, kui kaua põllumajandustootmisega jätkata, sest ka piima hind ei kata kulusid."
Tema sõnul on lõpetajaid rohkem kui varasematel aastatel, eelkõige väiksemate põllumeeste seas, kellel ei ole piisavalt likviidsust. "Piimalehmakarjade arv on kogu aeg vähenenud, aga ka teraviljakasvatajate hulk väheneb," lausub Paal.

400 hektaril vilja kasvatav Luha talu peremees Uno Rääbus Abja vallast tunnistab, et läheb järgmisele aastale vastu teatud kõhedusega. "Väetist ostsin hinnaga üle 10 000 krooni tonn lootuses, et tuleval aastal tasub ära. Kui väetise hind veel tõuseb, jääbki viljakasvatuse asemel ainult maastikuhooldus," lisab Rääbus. "Entusiasm on läbi. Kaob ära see, et lihtsalt teen."

Saaremaal Valjala vallas ligi 200 hektaril teravilja ja rapsi kasvatav Eugen Koit kinnitab, et teraviljakasvatus tõi sel aastal miinust. Seda vaatamata sellele, et kevadel õnnestus Kemirast saada tänu eellepingule odavama, 6000kroonise tonnihinnaga väetist. Koidu arvestuste kohaselt oleks pidanud kulude tasa teenimiseks olema hektarisaak 4 tonni kuiva vilja. Tegelikult kujunes keskmiseks 3,7 tonni ja osa jäi vihma tõttu üldse põllult kätte saamata.

"Olen natuke pettunud, et vilja hind nii alla läks," lausub Eugen Koit. Kui mullu maksti leivavilja kilo eest ligi kolm krooni, siis nüüd alla kahe. Söödavilja hind on kukkunud mulluse ligi kolmekroonise hinna pealt poolteise krooni jagu.

"Kemira küsib, kas ostame väetist. Ei julge miljonit põllule laiali laotada, kui ei tea, kas selle raha pärast tagasi saab," ütleb Koit. "Nüüdse 10 000-13 000kroonise väetisehinna puhul peame ilmselt mahemeesteks hakkama."

Väetisekulu moodustab tänavu 70% teraviljakasvatuse otsekuludest. Väiksemad kulud on neil põllumeestel, kellel ka loomad ja põllurammuks võimalik läga või sõnnikut kasutada. Teisest küljest ei saa nad viljakasvatusest loobuda, sest loomadele on sööta vaja. 
Oma osa on ka aukartusel emakese Maa ees. "Ega maad saa ju harimata jätta!" hüüatab ASi Tartu Agro juht Aavo Mölder ja keeldub viljakasvatuse lõpetamise peale mõtlemastki.

Tänavune rekord 9,7 t/ha

"Palju on neid, kelle saak jääb kolme tonni ringi, neil läheb raskeks," ennustab EMVI teadur Enno Koik ja lisab, et väiketootjad, kel pinda 25-30 hektarit, kuivavadki pidevalt kokku. "Kuue-seitsme tonni mehed saavad kasumit," toob ta võrdluseks. "Viljelusvõistluse tipud said tänavu isegi üle 9 tonni hektarilt!" 

Avo Samarüütli juhitud OÜ Männiku Piimas Tartumaal andis üks talinisupõld tänavu 9,7 tonni teri hektarilt. Kehtna Mõisa võistluspõllul kasvas 9,4- ja Haage Agros 9,2tonnine nisusaak. Tõsi küll, võistluspõllul on saak ettevõtte keskmisest poole suurem.

Samas näitavad need tulemused, et ka Eestis võib saada ülikõrgeid saake ja tekib küsimus, kui palju on siinsed mullad võimelised välja andma. Teatavasti on šotlased uhked, et nende käes on maailmarekord 16tonnise talinisu hektarisaagiga.

"Kui päris ausalt ütlen, siis mitte midagi väga erilist me sellel põllul ei teinud," lausub OÜ Männiku Piim juhataja Avo Samarüütel rekordsaagiga põllu kohta. Leheväetist anti natuke juurde, põld sai ka ühe topeltfungitsiidi. Vedas ka ilmaga, näiteks juunikuine põud ei jõudnud sellele põllule liiga teha.

Samas on ta imestunud, kuidas on võimalik ainult 3 tonni hektarilt saada. "Arvan, et kolme tonni vendadel on ressursside kasutamine äärmiselt vilets. Võib-olla hoitakse teatud kohtades kulusid kokku ning taimekaitse ja väetamine ei ole sel tasemel, mis ta peaks olema."
Männiku Piima juht arvab, et Eesti keskmine saagikus võiks olla vabalt 4 tonni. Kümme aastat tagasi maadlesid ka nemad kolmetonniste saakidega, aga praegu on kogu teravilja keskmine 4,6-4,7 ning talivilja puhul üle 6 tonni hektarilt. 

Viljakasvatuse tasuvusest rääkides on Avo Samarüütel optimistlik. "Kui viis tonni saaki saab, siis tasub ära," hindab ta olukorda ja lisab, et loodab palju läga peale, mis aitab ka kokku hoida mineraalväetiste kulusid. 

"Teraviljaturg on selline, et osadel aastatel tuleb toota alla omahinna. Ainult viljakasvatusega tegelejatel on raske, meil kompenseerib loomakasvatus ära," konstateerib Põlva Agro 35aastase staažiga agronoom Peeter Alep. 

Saak oli tänavu ilus, lisab Alep, suvel silma järgi hinnates tundus olevat 5,4 tonni ringis hektarilt. Kuna koristuskaod olid suured, saadi salve keskmiselt tonni jagu vähem. Viimastel aastatel on Eesti keskmised saagid üldse jõudsalt tõusnud, eriti viljakad aastad olid mullu ja tänavu. Peeter Alepi sõnul ei saa keskmise saagi suurenemise põhjuseks pidada ühtegi konkreetset tegurit, vaid mitmete tegurite koosmõju. Ta peab väga tähtsaks ka seda, et põlluharijate teadlikkus on kõvasti tõusnud - uuritakse, õpitakse ja katsetatakse uusi asju.

Tänavuse kahjumi tagajärjel võivad väiksema saagikusega põldurid viljakasvatusest loobuda. Teraviljakasvatusega tasub edasi tegelda neil, kes toodavad efektiivselt ja saavad saaki tunduvalt üle Eesti keskmise.