Tallinna-Tartu maanteel kimajad võtavad hoogu maha Adavere mail, kus mõlemal pool teed paitavad pilku haritud korras põllud.

See korras Eestimaa vaade on ühe mehe elutöö. Nendesse põldudesse on agronoom Jüri Smitt pannud üle 40 tööaasta. Ta on olnud peaagronoom Adavere näidissovhoosist alates tänase AS Adavere Agroni välja.

Adavere Agro peaagronoom Jüri Smitt peab tehnoloogia kiire arenguga sammu: "Kui agronoomina alustasin, arvutati veel lükatiga ja palju oli käsitsitööd, nüüd aga uhkeldavad meie põldudel satelliittehnoloogiaga juhitavad John Deere'i traktorid."

Majandi aegadel hariti siin üle 6000 ha maid, praegu on AS Adavere Agro harida ligi 2574 ha, sellest firma omandis on üle 1200 ha.

Tänavu on talinisu 173 ja talirukis 128 hektaril. 300 hektarile külvatakse suviotra ja 274 hektarile suvinisu. Kokku on plaanitud teravilja alla panna ligi 900 ha. Raps kasvab 338 hektaril. Rohumaid on 1332 ha ja silo tehakse Adavere karjale 11 000 tonni.

45 aastat põllutööd

Peaagronoom Jüri Smitt võtab Maalehe vastu firma masinapargis üpris mureliku näoga: "Mehi ei jätku, korda ei ole! Me ei suuda enam teha kõiki töid õigeaegselt! Ja saagid pole ka enam need, mida meie põllud võimaldavad."

Agronoom Smitt ohkab ja lisab, et kui omal ajal oli ta tõepoolest agronoom, kelle vastutada oli vilja kvaliteet, taimekasvatuse tehnoloogiad, siis nüüd on ta suuresti kui töödejuhataja. "Täna olen otsekui asfaldiagronoom, sõidan mööda teed ja vaatan, et töö toimuks. Ei ole enam aega nii süvitsi minna, kui tegelikult tahaksin."

Tänavu jüripäeval sai täpselt 45 aastat, kui Jüri esimest korda EPA tudengina Adaveresse praktikale tuli, tollal oli ta 22 aastat vana.

Praktikant Jüri pandi kohe traktorirooli ja maisi külvama. Sügisel sai ta põllubrigadiriks. "Olin siis noor ja arg. Käsitsitööd oli kohutavalt palju ja töötegijaiks olid põhiliselt naised."

Hein pandi rõuku käsitsi, hanguti autode peale käsitsi. Sõnnik lükati buldooseriga plaadi peale ja naised lükkasid harkidega selle üle plaadi maha. "Nooremad ei tea sellest hirmsast tööst midagi. Arvan, et 1960.-70. aastate naiste põlvkond oli viimane, kes niisugust kohutavat tööd pidi tegema," meenutab Smitt ja lisab, et kui tema alustas, siis tuli lükatiga arvutada ja Felixit vändata. Nüüd uhkeldavad Adavere põldudel John Deere'i traktorid, mida juhitakse satelliittehnoloogia (GPS) baasil. Külviread tulevad sirgemad ja maad saab ökonoomsemalt kasutada. Väetisekülv ning pritsimine käivad tehnorajaga kooskõlas.

Tänavuseks aastaks on peaagronoomil suured plaanid: talinisu loodab ta saada 5 t/ha, suvinisu 4 t/ha. Kõrgemaks kui mullu tahab ta tõsta ka rukki ja odra saagikust. "Kui suudame oma mehed täie pingega tööle innustada ja ise head spetsialistid olla, pole see Adavere mail sugugi võimatu," räägib agronoom. Ja lisab, et loomulikult on ilm kõige suurem agronoom - kui ilmaga ei vea, pole midagi teha.

Samas Smitt nendib, kuna Adavere maad on nitraaditundlikul alal, ei tohi kasutada üle 170 kg lämmastikku hektari kohta ja mineraalväetistega tohib anda lämmastikku veelgi vähem. "See seab meie tootmisele piirid."

Rapsikasvatuse eestvedaja

Muidu kinnine ja napisõnaline mees läheb elama, kui jutt rapsikasvatuseni jõuab. Raps-rüps ehk õlikultuurid on Smitile vägagi südamelähedane teema. Suuresti just selle mehe eestvedamisel ja innustusel on rapsikasvatus Eestimaal edenenud.

1980ndate lõpul algas Adavere sovhoosil soomlastega kõva koostöö rapsi propageerimisel. See taim oli Eestimaal pea tundmatu. Aga soomlased külvasid Adaverre oma katsepõlde ja adaverelased hakkasid üha rohkem rapsi kasvatama ning huvilistele rapsi õppepäevi korraldama.

Rapsikasvatuse algusaegadel käis Adaveres Smiti juures palju rahvast õlikultuuride kasvatamist õppimas. "Paljud nägid alles meie põldudel esimest korda rapsi. Sellest, mis siin räägiti ja õpetati, said inimesed innustust. Suur osa oli endisi linnainimesi, kes olid saanud maaomanikuks ja tahtsid hakata põllumajandusega tegelema," meenutab Jüri Smitt, et 1990ndate lõpul ja pärast 2000ndat aastat tuli tal paljusid huvilisi õpetada.

"Helistati ette, mikrobussid tõid rahva põllu äärde, uurisid meie põlde, masinaid, tehnoloogiaid," meenutab Smitt. Adavere oli mittepõllumajandusliku haridusega inimestele otsekui õppebaasiks. Praeguseks on rapsikasvatus Eestimaal jõudsalt arenenud. Adavere Agro raps läheb TÜ Kevili kaudu Soome toiduõli pressimiseks, osa müüakse Kemirale energiakultuurina ja sellest saab kütteõli.

"Werol Tehastega meil praegu koostööd ei ole, sest nad ei maksa palju, aga omal ajal oleme viinud Werolisse tuhandeid tonne rapsi."

Igal hommikul kell seitse algab Jüri Smiti tööpäev, mis kestab õhtul kella kaheksani, vahel kümneni. "Ma ei mäletagi, millal viimati suvel puhkust sain," ütleb kogenud agronoom. Õlikultuuride kasvatamise ja agronoomitöö eest on Jüri Smitt pälvinud Valgetähe V klassi ordeni.


Väärt nõu

JÜRI SMITT: Paljud linnainimesed arvavad, et mis maal viga elada, maainimesi ju ainult toetatakse, polegi vaja tööd teha. Tegelikult see raha, mis Euroopa Liidust põllumehele tuleb, pole mingi toetus, vaid juurdemaks, et saaksime õiget hinda omatoodetud vilja, liha, piima eest.


ANTS KÄÄRMA, kauaaegne Aravete kolhoosi peaagronoom

"Alati on hea vaadata Adavere haritud põlde ja ilusat vilja - see töö iseloomustab kõige paremini Jüri olemist, oskust, tarkust ja töökust. Austan Jürit väga, ta on agronoom selle sõna parimas tähenduses, tõsine töömees, kes palju ei räägi, vaid teeb oma tööd. Jüri on taimekasvatuse juhina Adavere nime tuntuks teinud."

HANNES ALU­SALU, Adavere Agro tegevjuht

"Teist nii põhjalikku meest taimekasvatuse alal kui Jüri Smitt annab Eestimaal otsida. Kui me viimati Tartu Veskitele oma vilja viisime, ütlesid tartlased, et nii suurt partiid nii kõrge kvaliteediga vilja pole nemad kusagilt Eestimaalt suutnud osta."

TOIVO TÕNSON, Põltsamaa vallavanem

"Jüri Smitt on tõsine talupoja rahulikkusega põllumees, mitmeid kordi on ta olnud ka valla volikogu liige - selge ja sõnaka ütlemisega maaküsimustes. Meie valla maad on suuresti ka tänu Adavere Agrole korralikult haritud. Nad on korrastanud ka harimata maid, toonud need tagasi põldude hulka."