Paljudele ei mahu pähe, et ajal mil inimene on juba Kuul käinud, ei osata Maa-pealset ilma endiselt kuigi kaugele ette ennustada. On see siis tõesti nii ilmvõimatu? Ilmateadlane Ain Kallis püüab asjasse selgust tuua.

Kolmveerand on sellest aastast läbi ja õiget ilma pole nagu olnudki. Ei olnud õiget talve, kevad vindus ja seejärel ehmatas põuaga, suvest ei tasu rääkidagi… Kas ilm on ära tsurgitud ja kes seda tegi?

Jah, ilmaga on nagu inimestega – pole absoluutselt sarnase näo, s.t ilmaga aastaid. Keskmisest soojema, päikeselise ja ka põuasema kevade järgi otsustades võis tänavu suure tõenäosusega oodata ka soojemat suve. Seda, et „ läinud suvest ei tasu rääkidagi“, ei tahaks küll öelda.

Klimatoloogile oli ka säärane märg aastaaeg väga põnev – saime uusi vihmarekordeid (Tõraveres juunis 206 mm). Ja veel – usu või ära usu –, suvi oli pikaajalisest keskmisest ehk normist isegi terake soojem! Halva mälestuse aastaajast jättis puhkajaile pilves taevas, põllupidajaile saamata saak.

Selliseid jahedama või soojema ilmastikuga aastaid on iga maa ilmaandmete reas palju-palju. Isegi kui mitu talve või suve on järjest väga soojad või külmad, ei saa teha olulisi järeldusi kliimamuutuste kohta. Alles vähemalt kolmekümne aasta, parem veelgi pikema aja kohta tehtud tähelepanekud võimaldavad midagi hinnata.

Ega see ometi nii hakkagi olema, et talved on soojemad kui peaks ja suved vihmasemad kui tahaks?

Inimese mälu on üpris lühike ka ilma suhtes. Et suved vanasti üldisemalt soojemad oli, pole küll õige. Vaid paar viimast suve on jahedamad olnud, kuigi ka siis on kõrgeid temperatuure mõõdetud. Aga 2010 oli suvi rekordiliselt soe, järgmisel samuti. Tartu pikas andmereas on eesotsas ka suved 2002, 2013 ja 2006. Samas olid näiteks talved 2009/2010, 2010/2011 ja 2002/2003 väga külmad!

Tuleks siiski tsurkimise jutu juurde tagasi. Suureks patuoinaks ilma kihvakeeramisel – kui nii võib ütelda – kiputakse pidama kliima soojenemist inimese tegevuse tõttu. Klimatoloogina oskad ehk öelda, kui tõsiselt seda võtta.

Kliima tähendab kreeka keeles kallet. (Tõepoolest sõltub paikkondade ilmastu ehk kliima paljus Maa telje kaldenurgast.) Huvitav lugu – praegu on ka kliimamuutuste ümber toimuv tegevus poliitiliselt „kallutatud“, kui kasutada ühe meie tuntud ühiskonnategelase väljendit.

Kliima on alati muutunud, muutub praegu ja jääbki muutuma. Iseküsimus on, mis suunas ta muutub. Ja kõiki huvitab, mis või kes on selles süüdi.

Klimatoloog Ain Kallis ütleb, et praeguste stsenaariumide järgi muutub kliima maakeral üldiselt soojemaks.
SVEN ARBET

Viimased aastakümned on maakera keskmine temperatuur tõesti kasvanud, kuigi küll vahelduvalt langustega. Kaua selline trend jätkub, ei oska keegi kindlalt väita. On ju teadlasi, kelle arvutuste kohaselt peaks saabuma isegi suhteliselt varsti uus jääaja moodi jahe aeg…

Muide, ühe esimese vihje kliimamuutuste mõju kohta Eestis leidsin Tartu ajalehe numbrist 1956. aasta märtsis: „“Herilane“ tahaks teada, kas haisevad heeringad Tartu kaupluses nr 38 alati, või on see tingitud kliimamuutustest Maa atmosfääris?“

Ometigi võib meediast lugeda isegi mustast mustemaid stsenaariume, mida kliimasoojenemine kaasa võib tuua. Kas Eestis tehakse stsenaariume võimalike kliimamuutuste kohta ja kui mustad need on?

Jah. Meie geofüüsikud, klimatoloogid on vähemalt kahel korral teinud mudelarvutusi võimalike kliimamuutuste kohta. Muide, esimese (aastaist 1996–1998) üks tulemusi oli, et Eestisse võivad saabuda migrandid Lõuna-Euroopast.

Viimase "Eesti kliimamuutuste mõjuga kohanemise strateegia ja rakenduskava" väljatöötamise (nii see ametlikult kõlas) raames tuli meie keskkonnaagentuuril teha hinnanguid, kui palju muutuvad siinmail sademed, temperatuur, tuulte režiim jne aastaks 2050 ja 2100. Nende põhjal tuli teistel institutsioonidel teha järeldusi, mida valitsus, riik peaks tegema järgmiste aastakümnete jooksul. Näiteks tervishoius, kui kuumalained sagenevad, samuti põllumajanduses, metsanduses ja teistel elualadel.

Praeguste stsenaariumide järgi muutub kliima maakeral üldiselt soojemaks. Sademete hulk sõltub asukohast: näiteks Lõuna-Euroopas tuleb sademeid vähem, meil peaks umbes 10–15% rohkem tulema. Merevee tase peaks tõusma, torme võib tulla sagedamini, aga Eestis eriti mitte − meie mõõtmised ja mudelid näitavad, et neid ei ole viimastel aegadel rohkem olnud. Muutunud on mitte niivõrd tuule kiirus, vaid tuulte suund tugevates tormides. Tuulisus sõltub muidugi aastast, mõni aasta läheb nii, et torme peaaegu polegi.

Kui Tartumaal on aasta keskmine õhutemperatuur kerkinud alates 1866. aastast kümnendiga keskmiselt 0,2 kuni 0,3 kraadi võrra, siis selle sajandi keskpaigaks võiks ta kasvada praegusega võrreldes kahe, sajandi lõpuks aga 2,7 kraadi võrra. Hullemate stsenaariumide järgi veelgi enam. Nagu ütleb teaduste akadeemia president Tarmo Soomere – me elame ilmasüsteemi suurte muutuste ajastul!

On räägitud, et kliimasoojenemisel on ka häid külgi, eriti just meil, põhjapoolsemas Euroopas: küttearved vähenevad, põllumehed saavat saaki isegi neilt kultuuridelt, mis seni Lõuna-Euroopas võimalik oli. Kumb kaalub kumma üles, kasu või kahju?

Jah, Venemaal tuuakse sageli esile just kasu, mis on seotud kütteperioodi lühenemisega. Samas neil sulab igikelts, mis on arvatavasti veel suurem õnnetus.

Meie põllupidajaile ja aednikele toob kliimamuutus nii rõõmu kui peavalu – saab uusi kultuure kasutusele võtta, pikeneb vegetatsiooniperiood. Kui isegi tänavuse suvega kasvas vähemalt Lõuna-Eestis päris lõunamaise ilmega kena mais, mis võib veel tulevikus tulla?!

Varajase kartuli ja talivilja kasvatusele (lumikatte kestus väheneb veelgi 10 päeva võrra!) avaldab kliimasoojenemine muidugi negatiivset mõju. Riisikasvatusele aga ei tahaks sugugi mõelda. Veel…

Suurt peavalu tekitab senine soojenenud kliima ka metsameestele ja aednikele. Aedadesse tungivad lõunamaised nälkjad ja seenhaigused, metsadesse uued tulnukad ja tõved, nagu männi punavööt-taud, igasugu võrgendikoid ja -vaablased. Kooreüraskid andvat juba kaks „saaki“ aastas!

Kui nimetatud valdkondade inimestele toob soojem ilmastik muret, siis turismindus võiks õitseda – tuleb ju palavast ja kuivast Vahemere kandist arvatavasti puhkajaid siia enam.

Tavaliselt huvitab meid siiski kõige enam lähiaja ilm. Kui palju on ilmaennustused ajapikku täpsemaks läinud ja kui kauge aja peale ette suudavad sünoptikud neid praegu anda?

Meie sünoptikute töö efektiivsus ei jää tegelikult maha muude riikide kolleegide omast. See on paari päeva osas 90–95%. Ka mujal ei taheta seda näitajat eriti uskuda – Vene sünoptikute juht Roman Vilfand nendib, et just selles valdkonnas jäävad rahvale meelde kihvaläinud ennustused. Kui ikka ootamatult läbimärjaks saad…

Kui kaugele täpsem prognoos ulatub, sõltub paljus paigast maamunal. Suurtel aladel, kus vett vähe, on prognoosi andmine suhteliselt kerge, meie laiustel ja mere ääres aga vahel päris raske. Siin on põnev just klimatoloogide elu, hulga keerulisem sünoptikute oma.

Kõik on vast tähele pannud, et paari päeva prognoos läheb päris kenasti täkkesse, suurte kõrgrõhkkondade valitsemise aegu kauemgi. Kui aga sügisel-talvel tuleb ridamisi tsükloneid, võivad prognoosid ootamatult muutuda. Seda kõikide ilmakeskuste puhul. Ilmataat on suur vembumees, kurdavad ka tema tegevuse jälgijad nii Inglismaal kui Ameerikas.

Esimene inglase Lewis Fry Richardsoni arvutiga tehtud prognoos 1922. aastal (väntas valemeid mitu nädalat!) läks täiesti aia taha – tal ei olnud andmeid ilmanäitajate kohta kõrgemal atmosfääris, samuti suurema ala kohta maakeral.

Nüüdsed superkompuutrid vehivad arvutada 70 triljonit tehet sekundis, ja ikka kurdetakse, et arvuti võimsusest jääb puudu. Paarikümne aastaga on praegu saavutatud prognoosi täituvus 4–5 päeva kohta selline nagu varemalt järgmise päeva kohta. Päris täpseks ei muutu aga prognoos kunagi – niivõrd kaootilised on ilmanähtused.

Internetis on kuhjaga ilmaportaale ja riikide ilmateenistuste prognoose, kust võib leida ennustusi ka Eestile. Milliseid neist enim usaldada või tasuks siingi lähtuda põhimõttest „Eelista eestimaist!“, meie oma Ilmateenistust?

Olen täiesti päri Pihlakataadi prognoosiga 15. septembri Maalehe rubriigis “Naeris”: lund ei pruugi tulla enne detsembrit.

Saame tõesti valida paljude ennustuste vahel, mis meie külakestele teavet pakuvad. Maitse asi. Ise vaatan Eesti, norrakate ja siis Gismeteo.ru prognoose. Aastaid tagasi sai viimasest lugeda: „Kui te meie prognoosi ei usalda, vaadake kohalikke – need tunnevad olusid paremini.“ Nüüd taolist pihtimust muidugi pole.

Kas põllumehed vajaksid oma, spetsiaalselt neile mõeldud ilmaprognoosi?

Kümmekond aastat tagasi koostati ka meil prognoose eraldi majapidamistele, nüüd enam mitte. Raskusi oli vihma saabumise täpse aja ja koha ennustamisega.

Ilmateadlasena oled võtnud üheks missiooniks oma valdkonna populariseerimise, mis tähendab ka kohtumisi rahvaga. Mida sinult kõige sagedamini küsitakse?

Kevadel küsitakse kõige rohkem, millal ma puhkan. Sügisel aga, milline tuleb talv.

Mida vastad, milline siis tuleb eelolev talv?

Vaat see on kõige kergem küsimus. Olen täiesti päri Pihlakataadi prognoosiga 15. septembri Maalehest: lund ei pruugi tulla enne detsembrit. Kindel on aga see, et kui enne jõule lund sadama ei hakka, pole valgeid jõule loota. Kui talvel tuleb palju lund, võib see pikalt maha jääda.

Ain Kallis, millest see tuleb, et ilmatarkade ennustused on sageli üksteisele vastukäivad?
Teiste riikidega võrreldes on meil palju ilmatarku, s.t sünoptikuid-amatööre. Vahel lähevad nende sesoonsed prognoosid hästi täkkesse.
Miks need erinevad? Vast seetõttu, et nad arvestavad oma kodukandi looduse ilmingutega. Need on aga isegi väikeses Eestis kohati üsna erinevad.
Omamoodi müstika paljudele on seapõrna pealt talve ennustamine. Kuidas sellesse suhtud?
Seapõrn on tõesti müstika. Aga seda vahendit kasutavad ka mõned ilmatargad USAs.
Levinud on ilma ennustamine rahvakalendri tähtpäevade järgi – küll mihklipäeva, küll seitsmemagajapäeva järgi. Mida sellest arvata?
Kes vaatavad ilma rahvakalendri tähtpäevadel, arvestagu, et nüüdne kalender on nihkunud poole kuu võrra.
Näiteks madisepäeva ilm on nüüd 13. oktoobril.